Lisaraamiga seis

Kaks väikest poissi mängisid malet. Üks lükkas teise nupud laua pealt maha. Olin vanasti ise ka nii mänginud. Hakkasin nuppe karpi panema. Algkomplekti oli täiendatud lisanuppudega. Jälgisin, et karpi saaks õige arv nuppe. Tahtsin panna peale seisu, kus keskel on tavaline 8 korda 8 malelaud, kus vigurid on algseisus ja etturid neljandal real. Või parem kolmandal, et nad üksteist lüia ei saaks. Ümber oleks kahe ruudu paksune lisaraam, kus sisemised ruudud on tühjad, aga välimistel on nupud, vähemalt horisontaalridadel. Vertikaalliinidel võiks olla etturid. Need oleks küll kaitsmata ja vanker saaks neid järjest lüia, aga seejuures tuleks arvestada, et iga etturi löömisele kuluks üks tempo.

*
Sõitsime bussiga Vabaduse puiesteele. Meil oleks sobinud väljuda kaubamaja juures, aga välja lasti meid alles Raekoja platsi juures. Mööda autoteed marssis sõdurite kolonn. Marssisime nende järel, väga suure kiirusega. Jõudsime ühte maamajja. Ootasin selle teisel korrusel, et ema mulle piletid annaks. Üks naine läks trepist alla ja kutsus mind kaasa. Läksin tema järel. Aga kui jõudsin esimesele korrusele, ei näinud ma teda kuskil. Vaatasin ette ja taha. Iga kord, kui ma samas suunas uuesti vaatasin, oli vaatepilt muutunud. Olin õues ja muutusid puuliigid, mis seal kasvasid. Olin toas ja minust kõndis mööda pikk ja katkematu inimeste rivi, mis koosnes vist ainult olematutest.