Mälestused ülikoolist

Eile kuulutati välja ülikooliteemaliste mälestuste kogumine. Kirjutasin need ühe päevaga valmis:

Eellugu

Kuskil kuuendas klassis käimise ajal lugesin ajalehest "Edasi", mis erialad ülikoolis olemas on, sellest peale mõtlesin, et mina lähen õppima ajalugu. Sinna sissesaamist pidasin kõige tõenäolisemaks, sest ajaloos olid mul kõige paremad hinded, samuti see huvitas mind. Muude variantidena pakkusid huvi geograafia ja zooloogia.

Minu ajaloohuvi mõjutas ka vanaisa Herbert Ligi, kes oli ajalooprofessor. Aeg-ajalt küsis ta, kes on mu ajalooõpetaja, lisades, et ta tunneb neid, millest tegin järelduse, et seda ainet tuleb paremini õppida. Laulva revolutsiooni ajal juhtis vanaisa tähelepanu, et tipp-poliitikute hulgas on kõige suurem ajaloolaste osakaal. Tol ajal olid poliitikud rahvuskangelased ja kujutasin ka enda tulevikku ette poliitikuna, mis suurendas soovi ajalugu õppima minna. Ühe ajakirja "Vikerkaar" numbri ilmumise järel ütles vanaisa, et seal oli toodud süngeid arve Eesti ohvitseride hukkamise kohta. Andsin märku, et ma olen seda lugenud, mille peale vanaisa ütles, et selles vanuses kujunevad välja huvid, mis muutuvad püsivateks. Arvasin, et tal on õigus. Vanaisa suri aastal 1990.

Suguvõsas oli ka teisi ajaloolasi. Minu kolm aastat vanem õde Pille mõtles algul minna õppima bioloogiat, kuid kuna tema keemia hinne ei olnud kõige parem, otsustas ümber ajaloo osakonna kasuks. Mina olin ajalugu õppida mõelnud juba varem, aga õe seda õppima mineku tagajärg oli, et ma ei tahtnud kellegagi sel teemal rääkida, mida ma õppima lähen, et ei arvataks, et teen seda õe eeskujul.

Keskkooli viimases klassis hakkasin korralikult õppima. Ajalukku sisse saamise kindlustamiseks lugesin lisaks õpikutele ka muid ajalooraamatuid. Selleks rakendasin süsteemi, et iga raamat oleks erineva sajandi kohta. Oma õpilaste ülikooli sissesaamise tagamiseks tegi palju ka ajalooõpetaja Mare Toompere, teda asendas tol aastal vahepeal minu tädi Maarja Ligi. Klassivend ja hilisem ajakirjanik Krister Paris ütles, et kui ta mujale sisse ei saa, siis ta läheb keemiasse. Sellest sain mõtte, et mina panen sisseastumiseksamitel teiseks eelistuseks füüsika, sest seal on väiksem konkurss kui ajaloos. Osalt oli see seotud ka kohusetundega, sest oleksin tahtnud füüsikuna maailma kliimasoojenemisest ja osooniaukudest päästa.

Sisseastumiseksamid

Suvel 1995 pärast keskkooli lõpetamist läksin ülikooli peahoonesse sisseastumiseksami tegemiseks avaldust kirjutama. Kui ütlesin oma nime, öeldi selle peale kohe: "Ajaloolastel tulevad kõik lapselapsed ka ajalugu õppima." Kui nimetasin, et teine eelistus on füüsika, öeldi, et sellist kombinatsiooni küll veel ei ole olnud. Füüsika laua taga aga hüüti esimese asjana: "Pass!", millest tegin kohe järelduse, et ajaloo osakonnas on meeldivamad inimesed. Sama mulje jäi mul kohtumisest õppejõududega. Füüsika eksami konsultatsioonis öeldi, et kellel on esimene eelistus majandus, nendega on kokku lepitud, et nad kaovad ära, sest nad on tahtnud õppida majandust. Ajaloo konsultatsiooni läksin ilmaasjata kohale, sest see jäi ära, aga eksamil nägin õppejõud Tiit Rosenbergi, kes rahuliku häälega jättis füüsikaõppejõust parema mulje.

Ajalukku pidi tol aastal võetama 50 inimest. Minu mälu järgi oli see esimene eelistus umbes 200 ja teine umbes 400 inimesel. Füüsika numbreid mäletan halvemini, aga vist oli seal esimese eelistusega konkurss kaks ja teisega kolm inimest kohale. Ajalooeksamil sain õhkkonnast kohe aru, et minu teadmised on keskmisest suuremad, sest üks lähedal istuja kaebas: "Kärde rahu sõlmimise aasta! Ma pole Kärde rahust kuulnudki!" Andsin testi vastused esimesena ära ja lahkusin ruumist väga võiduka näoga. Pärast vaatas õde ajalooeksami tulemusi enne kui mina ja luges kokku, et ma olen umbes esikümnes. See mind ei üllatanud, sest olin mõlenud, et õppida võiks nii hästi, et saada esikoht. Meie koolist oli eksamitegijaid mitu, minu tulemus 16 punkti 20 võimalikus oli neist parim, teisel kohal oli Kati Sein 15 punktiga. Füüsika-matemaatika eksamil läks halvemini ja olin meeldivalt üllatunud, kui sain tervelt 13 punkti 20-st, mida oli sissesaamiseks piisavalt ja täpselt sama palju kui kolmel klassivennal, kellest kahest tulid hiljem füüsikadoktorid ja ühel oli esimene eelistus matemaatika. Kirjandi eest sain 8 punkti 10-st. Võõrkeele eksami võis valida inglise, saksa ja prantsuse keele vahel, millest mina valisin inglise. Erinevalt teistest eksamitest oli võõrkeele eksami hindamiskaala moonutatud, nii et 72 protsenti õigeid vastuseid andis mulle hinde 6 võimalikust 10-st. Minu suurim konkurent Kati Sein sai 74 protsendiga hinde 7 ja kokkuvõttes sama punktisumma mis mina. Kokkuvõttes jagasin ajalugu õppima jääjatest kolme eksami summaga kohti, mille numbreid ma täpselt ei mäleta, aga mille esimene ots ulatas esimesse ja viimane teise kümnesse. Oleksin tahtnud veel kõrgemat kohta, mistõttu käisin ühes ruumis uurimas, kas inglise keele eksami kohta ei saaks protesti kirjutada, et ühte punkti juurde saada. Protesti ma siiski ei kirjutanud. Hiljem olen ajalehest lugenud, et kõige rohkem punkte said hilisem poliitik Kadri Must ja hilisem ajakirjanik Priit Simson, kes omavahel abiellusid.

Esimene kursus

Ülikooli esimesel päeval toimus kolm aktust – kogu ülikooli, teaduskonna ja ajaloo osakonna oma. Osakonna aktusel öeldi, et sisse said parimatest parimad, sest konkurss oli suur. Priit Simson kommenteeris seda natuke aega hiljem, et ta kahtleb, kas see on nii, sest vene keelt ta hästi ei oska. Tema paistis olevat kursusekaaslastest kõige jutukam. Esimesel päeval, kui toimusid loengud, läks ta auditooriumi ette ja hüüdis, et soovib kõigile head teise maailmasõja aastapäeva. Kui mina auditooriumisse astusin ja taha pinki suundusin, hüüdis Simson: "Seal kus lõppeb tunnel, seal ootab mind Runnel" või vastupidises järjekorras. Igal juhul ma olin ajalehest lugenud, et mõni päev varem hüüdis sama Peeter Volkonski ühel kontserdil.

Mina seevastu rääkisin tavaliselt vähe, väljaarvatud eksamitel ja seminarides. Eriti ei rääkinud ma naisüliõpilastega. Esimene kursuseõde, kes mulle meelde jäi, oli Reeli. Esimeses inglise keele tunnis istus ta ühe tüdruku kõrvale maha, aga siis nihkus temast üks koht kaugemale rea otsale, nii et vahele jäi tühi tool. Järeldasin, et kui ta eelistab üksi istuda, siis on ta minu sarnane. Kuna me istusime mõlemad üksi, pani õpetaja meid omavahel rääkima. Hiljem me palju ei rääkinud, aga minu lähedal istus ta teistest tüdrukutest sagedamini.

Ühegi üliõpilasorganisatsiooniga ma ei liitunud, selle asemel hakkasin käima iga pühapäev linna maleklubis, aasta varem olin käinud veel maletrennis spordikoolis.

Ülikooli jooksul kirjutasin neli kursusetööd ja magistritöö. Proseminaritöö kirjutasin Etioopia ainestikust 19. sajandi Eesti ajalehtedes, juhendaja oli Karin Hiiemaa. Selle teema valisin sellepärast, et ei pidanud oma võõrkeele oskust väga heaks ja eelsitasin lugeda eestikeelseid allikaid. Töö käigus tuli kasutada siiski ka võõrkeelseid raamatuid. Sain Hiiemaa juhendatud üliõpilastest esimesena töö valmis. Ta ütles, et see on üks parimaid proseminaritöid, mida ta on näinud. Võibolla ta ütles isegi, et see on kõige parem.

Aga proseminaritöö sai valmis alles kevadel, enne seda oli mul veel suuri saavutusi. Eesti ajaloo aluskursust andsid Sulev Vahtre ja Tiit Rosenberg. Kuulajaid oli nii palju, et istuti aknalaudadel, mõned isegi ukse taga. Eksam pidi tulema raske. Õppisin hoolega. Kasutasin eksamiteks õppimisel tavaliselt meetodit, et kirjutasin ühte tulpa kõik nimed ja daatumid, teise vasted, siis katsin ühe tulba kinni ja püüdsin peast vastata. Sellest hoolimata kartsin sellel eksamil läbi kukkuda. Eksamit sooritas umbes 83 inimest. Pingerida pandi seinale välja. Hakkasin lugema kahtedest alates järjest ettepoole, et leida oma nime. Lugesin juba viied ka läbi ja vaatasin, et mind ei ole kuskil kirjas. Siis nägin, et üks nimi on veel. Olin saanud kõige esimese koha, keegi teine ei olnud nii palju punkte saanud. Esialgu ütlesin, et kõige paremini tegi eksami Priit Simson, kes ei õppinud liiga palju ega liiga vähe, vaid sai viimasena kolme kätte. Aga hiljem olen oma esikohast sageli rääkinud.

Esimese kursuse üliõpilastel oli võimalik stipendiumi saada alates teisest semestrist, sest varem polnud hindeid, mille põhjal neid määrata. Meie kursuselt sai esimesel korral stipendiumi viis inimest. Mul olid kõik viied ja olin nende viie hulgas.

Teine kursus

Teisel kursuel valisin kursusetöö juhendajaks jälle Hiiemaa. Tahtsin kirjutada ka järgmist tööd Etioopia kohta. Juhendaja soovitusel kirjutasin keiser Haile Selassiest. Seekord tegin seda põhiliselt võõrkeelsete materjalide põhjal. Otsisin materjali ka internetist. Küsisin juhendajalt, kuidas internetist leitud materjalidele viidatakse. Ta vastas, et sel õppeaastal on seda küsimust juba esitatud, eelmisel veel mitte. Kasutasin internetist leitud materjale ka õppejõud Kasekampile kirjutatud essees. Tema ütles, et internetis on huvitavaid asju, aga tavaliselt ei ole neil suuremat teaduslikku väärtust. Aga Kasekampi valikkursusi võtsin igal võimalusel, sest ta lasi kirjutada alati essee ja viis loenguid läbi seminari vormis.

Teise kursuse esimesel semestril olid inglise, saksa ja ladina keele eksamid. Esimesel kursusel olid mul olnud kõik viied, aga arvasin, et keeleeksamite eest ma nii häid hindeid ei saa. Inglise keeles sain, aga ladina keeles pandi neli. Saksa keele eksam lükkus veebruari. Jätsin eksamilehe ära andmata, oletades, et saan saksa keele samuti nelja ja et ühe neljaga enam stipendiumi ei saa, ma ei tahtnud sellest kaks korda järjest ilma jääda. Aga saksa keele sain siiski viie. Kuna ma polnud eksamilehte ära andnud, jäin teise kursuse teisel semestril stipendiumist tõesti ilma. Aga selgus, et nüüd oli stipendiumisaajaid rohkem ja üks neli poleks enam takistuseks olnud. Järgmistel bakalaureuseõppe kursustel ma enam stipendiumist ilma ei jäänud.

Kolmas kursus

Kolmandal kursusel oli minu kursusetöö juhendajaks Ago Pajur. Tema soovis, et igaüks valiks töö teema ise. Mina ütlesin, et soovin kirjutada vabadussõjalastest. Pajur ütles, et vabadussõjalastest on Rein Marandi juba põhjalikult kirjutanud, ei tea, kas sellele on midagi lisada. Ja pakkus, et võibolla nende suhetest teistega. Ütlesin, et võtan teemaks vabadussõjalaste koostöö teiste poliitiliste jõududega. Pajur lubas kirjutada, aga kahtles kas seda koostööd nii väga oli. Kui küsisin, kui pikk töö peab olema, vastas ta, et nii palju kui tuleb. Lehekülgede arvuks nimetas ta minu soovil alla 100 ja üle 10. Otsustasin kirjutada maksimumilähedaselt. Aga selle kursusetöö hindeks sain nelja. Põhjendus oli, et mul on võimalikult objektiivse analüüsi asemel tõestus iga hinna eest ning sisu ja pealkiri pole täpses vastavuses. Hiljem panin selle töö kokkuvõtte üles koduleheküljele, mistõttu sain tellimuse ajakirjalt "Kultuur ja Elu" artikkel kirjutada, mida kirjutades arvestasin Pajuri kursusetööle tehtud märkustega.

Kolmanda kursuse jaanuarikuise eksamisessiooni ajal kirjutasin suuremalt jaolt oma esimese luulekogu käsikirja, mis neli aastat hiljem raamatuna ilmus.

Kolmanda kursuse kevadel toimus Vahur Made Euroopa integratsiooni ajaloo eksam. Mina olin Euroopa Liitu astumise vastane. Mõtlesin, et kui keegi teine sinna astumise vastu propagandat ei tee, siis pean seda mina tegema. Aga ma ei tahtnud sellega alustada liiga vara, et Made eksami hinnet alla ei võtaks. Kui eksam oli tehtud, hakkasin natuke aega hiljem internetis Euroopa Liidust kirjutama, mida mul ka teised palusid teha. Suurem osa kirjutisi läks vastavateemalisse ülikooli listiserveri listi.

Neljas kursus

Neljandal kursusel mul enam väga palju ainepunkte teha ei jäänud. Ometi venis see kursus kahe aasta pikkuseks. Lõputöö juhendajaks valisin Medijaineni. Ütlesin, et tahan kirjutada kas Itaalia fašismist Eesti päevalehtedes või väliseestlastest. Kui Medijainen selgitas, et väliseestlastest kirjutamiseks tuleks Tallinnas käia, siis valisin fašismi teema 1920. aastate kohta.

Katsetasin uusi õppimismeetodeid – panin loengukonspekte riimidesse või piltkirja ümber, lisaks loengus räägitu üles kirjutamisele joonistasin konspekti ka slaididelt näidatud pilte.

Neljandal kursusel tundus veel ühe korra, et jään stipendiumist ilma. Aga selgus, et kuna stipendiumi oli saanud ka õde, siis oli meie eksamilehed segi aetud. Mulle maksti stipendium tagantjärele välja.

Ülikooli viiendal aastal ei olnud mul teha enam ühtegi eksamit, ainult lõputöö. Kuid tervis halvenes. Kannatasin juba alates üheksandast klassist ärevuse all, ülikooli ajal hakkasin kuulma ka järjest rohkme hallutsinatsioone. Kui ma ühel ööl enam minutitki magada ka ei saanud, pöördusin psühhiaatri poole. Mulle kirjutati välja rohtu, aga see pidurdas algul mõtlemist ja tekitas depressiooni. Lõputöö kaitsmise ajal tundsin ennast väga halvasti. Läksin auditooriumi ette, ütlesin: "Ei kaitse!" ja istusin kohale tagasi. Pärast anti mulle uuesti sõna ja pidasin kaitsekõne ära. Nüüd oli uus hindamisskaala, suurem osa sai hindeks A, aga mina B. Kaitsmist kuulasid ka minu vend ja isa. Venna oletusel ei saanud ma just sellepärast A-d, et algul kaitsmisest keeldusin. Aga isa hinnangul oli minu kaitsekõne kõige parem. Ülikooli kiitusega lõpetamiseks pidi olema keskmine hinne 4,75 ja lõputöö A. Keskmine hinne oli mul 4,89. Olin õppinud lähiajalugu ülemastmes, eesti ajalugu keskastmes ning üldajalugu ja kunstiajalugu alamastmes.

Magistriõpe

Kui ülikool oli lõpetatud, esitasin avalduse magistriõppesse astumiseks, aga mind ei võetud vastu. Seetõttu esitasin uue avalduse õpetajakoolitusse. Mulle öeldi, et sinna saan ma kindlasti, sest seal arvestatakse ainult keskmist hinnet. Kuid minu isa ütles, et õpetajaks ma ei sobi, parem on astuda tasulisse magistriõppesse. Olin temaga nõus, sest soovisin teha lugemise ja kirjutamisega seotud tööd, mitte klassi ees seista. Tahtsin kirjutada magistritööd lõputööga sarnasel teemal selle edasiarendusena, mistõttu ajakirjanduse õppejõud Maarja Lõhmus soovitas mul astuda ajakirjanduse osakonda, kuna seal on väiksem õppemaks, kuid ma eelistasin ajalugu. Tahtsin esialgselt kirjutada Itaalia fašismist Eesti päevalehtedes nüüd 1930. aastatel, kuid juhendaja Medijainen soovis, et ma võtaks uuesti sisse ka 1920. aastad, kuna hakkan tegema nagunii võrdlusi. Lasin ennast õpetajakoolitusest vabatahtlikult eksmatrikuleerida, kuulates sealt ainult ajalooõpetamise ajaloo kursust. Magistriõppes toimusid loengud ja seminarid ainult esimesel aastal. Seda aastat tumestas, et minu depressioon kestis 11 kuud, kuid sain kõik õppeülesanded täidetud.

Magistriõppe nominaalaeg kestis 2 aastat, kuid lõpetasin selle viie aastaga eksternina aastal 2005. Õppimisaega venitas pikemaks, et kirjutasin pikema töö kui sooviti ja tegin vahepeal õppimise kõrvalt ka muud tööd – toimetasin kahte "Eesti ajaloo" köidet, sisestasin ühe "Eesti mõtteloo" sarja raamatu käsikirja arvutisse, avaldasin ajakirjas "Tuna" neli arvustust ja kaks luulekogu, kirjutasin proosaraamatu käsikirja, mis ilmus hiljem, osalesin 2003. aasta rahvahääletuse eelses kampaanias, käisin maleklubis edasi, kirjutasin unenägusid üles.

Magistritöö kaitsmisel ütlesin, et avaldust doktoriõppesse astumiseks ma ei esita. Paljud on mul kuni viimase ajani seda teha soovitanud, aga ma pole ise selleks piisavalt jõudu tundnud, kuigi unes olen küll näinud, nagu oleksin doktorant.

7. märts 2014