Põlva maleturniir

Käisingi üle pika aja väljaspool Tartut võistlemas. Kogusin 4,5 punkti 7 võimalikust, millega tulin 46 osavõtja hulgas 13. kohale ja jäin võitjast maha ühe punktiga. Mängutase on aastatega aegamööda tõusnud, sest eelmisel korral Põlvas võistlemas käies, mis juhtus 11 aastat tagasi, sain vaid 1,5 punkti 5 võimalikust.

Põlvasse jõudes tuli halva üllatusena, et mõtlemisaega oli väljakuulutatuga võrreldes vähendatud - mõtlemisaeg oli 1 tund kummalegi pluss 20 sekundit iga tehtud käigu eest. (Sain esimest korda mängida Fischeri soovitusel kasutusele võetud elektrooniliste kelladega turniiril, mis mõtlemisaega vastavalt partii pikkusele lisavad.) Ajapuudusesse ma siiski ei jäänud ja mängisin isegi vastastest kiiremini.

Teine ebameeldivus oli turniirilkäigu suur maksumus. Oli välja kuulutatud, et ööbimine maksab 80 krooni, aga kohal selgus, et mõeldud oli 80 krooni iga öö eest. (Öid oli mul kaks, sest neljandaks päevaks kiirturniirile ma ei jäänud.) Lisaks bussipiletite ja toidu ostmine ning osavõtumaksu maksmine.

Suurim skandaal oli sellega, et minu partiis turniiri korraldaja Viktor Kass tegi kaotava käigu, vajutas juba ka kella, aga siis võttis käigu tagasi. Nõudsin esialgset käiku, aga ta keeldus seda tegemast. Tõstsin ise ta nupu esialgsele väljale, mille peale tõstis ta selle teist korda kõrvalväljale. Tahtsin kutsuda kohtunikku, aga ei näinud teda. Hetkeks vaatasin, et vankri löömise korral ma ei võidakski, sest vastane teeks igavese tulega viigi, nii loobusin edasisest protesteerimisest. Varsti märkasin aga, et ees olnud vankri löömise korral oleksin ühtlasi võtnud vastase lipult tulevälja. Mäng lõppes viigiga. Oleks võinud minna ka halvemini, sest ühe käigu ajal andsin vastasele võimaluse lippu minna, mida ta küll ei kasutanud.

Põlvas nägin unes, kuidas siia leheküljele oli saanud panna kommentaare. Olin kirjutanud, et nägin unes, kuidas meenutasin, et kooliajal tahtis üks klassiõde mind minu kohalt klassis ära ajada, millele ma olin vastu hakamnud. Sellele oli kirjutatud kommentaar, et järelikult algas Venemaal laiutamine (sellega mõeldi Tartu rahu piiride nõudmist) juba siis. Vastasin, et see ei ole nii, sest hoopis Venemaa võttis Eestilt maad ära ja klassiõde tahtis mind ära ajada minu enda kohalt.