Keres, putukad

Unenäos lugesin Paul Kerese meenutust, et ta tahtis aastal 1967 karjääri lõpetada, aga õnneks läks veel kord mängima ja selgus, et ta on endiselt tugev.

Teises unenäos pidi vana lepatriinu magama jääma. Talt olid täpid selja pealt maha kulunud. Öeldi, et kuidas sa ikka ühe täpiga elad. Ühel lepatriinul oli seljale jäänud üks must ja üks valge täpp. Üks poiss hakkas lepatriinule vett peale valama. Hakkasin karjuma. Siis selgus, et ta valas hoopis punase sõstra marjale. Punaseid sõstraid peeti halbadeks, lepatriinusid headeks. Ta oli valanud hoopis sipelgale. Lugu oli välja mõeldud nii, et poisid olid putukate vastu kurjemad ja tüdrukud sõbralikumad. See toimus Meelva köögis. Väljas puhus tuul. Köögi põrandasse oli kunagi pandud väikestest kividest tuulemuster, mis pidi näitama, kui hea asi tuul on. Hakkasin köögist tuppa minema, aga pöörasin ringi, sest toas ajas ahi suitsu sisse. Küsisin Hennult, mis kell me ära sõidame. Henn vastas, et paari tunni pärast. Ütlesin, et võin siis nõusid pesta, sest ma ei ole süia teinud. Nõusid olin ma juba ühe korra pesnud.