Tulevane raamat, juhitud unenägu

Sain ülesande võõrastest tekstidest raamat koostada. Kui läksin esimest korda selle jaoks materjali otsima, tuli tänaval muidugi vastu inimene, kellelt pidin tingimata nõu küsima. Esimene päev vähemalt tundub asi huvitav, kuigi praeguseks on tekkinud peavalu.

Hommikul oli väga väärtuslik unenägu, oleks võinud jällegi hommikul üles kirjutada. Vennaga oli just juttu juhitavatest unenägudest, ja seda unenägu ma juhtisingi, seejuures meeldivalt. Kui ikka juhtimise all seda mõeldi, ei ole veel teooriat lugenud. See kestis piisavalt kaua, aga ärgates oli kahju, et kohe järgmist ei tule.

Unenäost on meeles, et vaatasin seal televiisorist Jaapani filmi. Kõige rohkem huvitasid mind selles naisnäitlejad. Pilt kippus muudkui teistele kanalitele minema ja raske oli seda tagasi panna. Jaapanis elas väga palju inimesi, seetõttu oli saanud teha lõputu filmi. Edasi hakkasin lugema värsket "Postimeest". Seal oli Mürakarude koomiksi asemel tehtud ühepildiline karikatuur rohke tekstiga, mis oli paigutatud arvamusküljele. Selle sisu oli ropuvõitu. Algul tundus, et selle idee on saadud sellest, kuidas ma eelmisel päeval seda filmi vaatasin, edasi tundus, et joonistatud ja kirjutatud on Kristeri viimase artikli põhjal. Krister oli selle eest saanud palju vihaseid võrgukommentaare. Põhjuseks pidasin seda, et olin teda ühe terava artikli eest kiitnud ja nüüd oli ta kiituse tõttu liiale läinud. Artikli teravus näitas siiski, et Krister on hea ajakirjanik. Kahtlesin siiski, kas teised inimesed sellest aru saavad, kui nad teda sõimavad. Hakkasin kõndima praeguse kodu kandist Kaunase puiestee suunas, nüüd juba teades, et näen und. Ema ütles, et Sõpruse sild murdus ära. Selle eest oli juba varem hoiatatud, et varsti ta murdub. Ta murdus siiski sellepärast, et ta murti. Läksin mõned sammud tagasi ja keerasin sisse Kaunase puiestee hoovi, meie ja Anne maja nurgalt. Kõndisin läbi hoovi Anne maja eest. Vaatasin üles Pireti ja Kerstini maja kohale ja nägin seal üle hoovi sirutuvat Sõpruse silda. Meenus, et päriselt seda seal ei ole. Väljusin hoovist Sõpruse puiestee ja Kalda tee nurgal ja kõndisin Kaunase puiestee suunas edasi. Kalda tee majade ees kõndisin mööda kõnniteega Sõpruse silda. Mõtlesin juba, milliste sõnadega seda hiljem unenägu üles kirjutades kirjeldada. Kaunase puiestee ja Kalda tee nurgal oli üks väga põnev hoovinurk, kus pidi olema meie vana maja, kuigi teistsugune kui päriselt. Läksin selle ees istuvate poiste vahelt trepikotta ja trepist üles. Sisenesin uksest, mis pidi olema meie uks. Ka seest oli korter tundmatu arhitektuuriga. Helises lauatelefon. Võtsin selle vastu. Helistas isa. Ta ütles, et Pille läks Sõpruse silla kanti. Küsisin, kas ta tunneb Pille pärast muret. Isa vastas, et ei tunne, Pille läks aastaks Jaapanisse. Lõpetasime kõne, sest üks toas olevatest poistest tundus ise helistada tahtvat. Koolilaua taga seina ääres istus paksu valge patsiga tüdruk. Võtsin ta patsist kinni ja avasin tema ees oleva talle kuuluva vihiku. Hakkasin sinna sulepeaga kirjutama. Kui ta mind takistas, ütlesin talle, et tahan kirjutada "Mina olen Pushkin" (vene keeles). Ta kirjutas selle ise minu eest, aga sh asemel kirjutas z.

Oli ikkagi meeles. Pilte ma enam selgelt ei näe, aga pildid selle unenäo ajal olid igatahes väga selged, samuti helid.