Pikemalt ette valmistatud unenäod

Unenäos pidi toimuma kursuse kokkutulek. Üks, kes mulle ülikooliajal ei olnud meelde jäänud, kirjutas, nagu ta oleks nõus kohalesõiduks võtma kõiki peale minu auto peale. Ma ei saanud täpselt aru, kas ta mind peale võtma nõus ei ole või tahab ta öelda, et võib võtta peale ka kõiki teisi peale minu, kes kindlasti ise autot ei juhi. Igaks juhuks ma tema autosse trügima siiski ei hakanud. Ootasin järgmisi kirju pakkumistega, aga neid ei tulnudki. Ei jäänud muud üle, kui sõita sinna bussiga. Jõudis kätte järgmise päeva hommik, kui pidin sinna sõitma. Keegi mind ei äratanud ja muidu ei tahtnud uni üle minna. Lõpuks ütlesin Pillele, kes oli ka minuga ülikoolis koos õppinud, et hakkame minema. Pille vastas, et ta on juba kohal. Järelikult olin ma juba hiljaks jäänud. Püüdsin meelde tuletada, kus see klassikokkutulek toimub. Esimesena tuli mulle pähe Ruhnu. Siis hakkasin kahtlema, et kas see ei olnud mitte hoopis Kihnu, sest Ruhnul on ainult üks küla, aga oli öeldud, et üritus toimub Lõunakülas. Lõpuks tuli mulle meelde, et tegemist on hoopis Manilaiuga. Rääkisin, et minemata jäämine on mulle suur löök, sest olin kokkutulekut terve aasta oodanud. Tõusin hommikul üles. Tahtsin rääkida. Kavatsesin öelda, et see, kes mind auto peale võtma nõus ei olnud, teeb seda sellepärast, et ma pole talle kunagi tere öelnud, aga ma ei ole saanud öelda tere inimesele, kelle olemasolu mulle meelde ei ole jäänud. Suu avanes, aga sõnu moodustada ei saanud. Läksin pidžaama väel saali. Püüdsin endiselt asjatult midagi öelda. Nägin saalis tuttavaid nägusid. Selgus, et siin toimubki klassikokkutulek. Teised rääkisid mind nähes, et nad pidasid mind normaalsemaks.

Teises unenäos oli kokkutulek koolis. Läksime raadioruumi ukse juurde. Helen ja Krister läksid ruumis sisse. Uksele tuli õpetaja Mitt. Arvasin juba, et ta on koolist lõplikult lahkunud, aga nüüd selgus, et ta töötab veel kooliraadioga edasi ja võibolla ka raamatukogus. Mitt ütles, et tal on kästud raadio kolmandalt korruselt teisele kolida. Mitt seletas, et raadiosaateid teeb ta edasi, aga kõlistada tal enam ei lubata. Ütlesime, et see on arusaadav, sest kõik hääled, mis raadioruumis tehakse, kostavad klassidesse ära. Läksin ka raadioruumi sisse. Ronisin ettevaatlikult üle aparaatide. Istusin nukuvoodile ja ütlesin: "Loodetavasti ei lähe see katki." Üks laps ütles mulle: "Ära tee malekarule." - "Ei tee malekarule," vastasin. Laps seletas, et males on ruudud ja selle karu põll on ka ruuduline. Aga kuna malemängus kasutatakse teistsuguste nimedega nuppe, siis ütlesin: "Males ei ole karu." (Selle lause ütlesin sosinal ja võibolla juba ärkvel olles.)