Veel kongressist

Üks artikkel tuleks kirjutada ka tagasivaateks viimaste päevade sündmustele, siis on lootust Reagani haigusesse haigestumise korral, et keegi hetkeks midagi meelde tuletab. Millegipärast ma klassikokkutulekul suure osa ajast värisesin. See võis tulla külmast, aga ka millestki muust. Autoga koju sõites ma veel ei märganud, et mu hääl muutunud oleks, aga kodus esimest sõna öeldes tulid kuuldavale täiesti tundmatud helid. Mul paluti võimalikult vähe rääkida, sest mu hääl pidi olema hirmuäratav. Õhtuks hakkas jälle taastuma. Kokkutulekul olin lõpuks nõus kogu öö üleval olema, kui keegi veel vastu oleks pidanud. Hommikupoole läks järjest naljakamaks. Seejuures ma seegi kord mingit alkoholi ei tarvitanud. Kokkutulek oli tähtis muuhulgas selle poolest, et oli selle klassi oma, kust peale üheksandat klassi lahkusin. Vahepeal kartsin, et selle eest mind enam ei kutsuta. Minu soovitus oli pidada kokkutulek Tartus, aga Manilaid ei tekitanud ka erilisi probleeme, pealegi andis rohkem kogemusi kui tuttav koht. Kokkutulekul osalemise olin keskkooliklassi omadega võrreldes juba paremini selgeks saanud, sest ei tekkinud enam soovi mõne tunni järel ära minna. Kodus olles olen jätkanud konsultatsioone üles äratatud vaimudega. Ma ei tea, kas peaks neile midagi ohverdama või on kõik asjad selleks liiga väärtuslikud.