Novell, orjad, teater

Unenäos esitasin ühele inimesele e-maili teel küsimuse, et mind huvitab, kas ta on elus või surnud. Peale selle teele saatmist hakkasin mõtlema, et ma ju alles hiljuti nägin teda. Ta vastas suuliselt ja hoopis teisele asjale kui olin küsinud. Tuletasin talle meelde, mis oli minu tegelik küsimus. Ta vastas, et mul on viimasel ajal mälu halvaks jäänud, et see küsimus oli olnud esimene küsimus, mis ma talle kunagi esitasin. Selgus, et peale seda olime kogu elu koos elanud. Enne ärkamist leidsin, et olen unenäos pika ja hea novelli välja mõelnud.

Vaatasin oma ülikooli ajaloo konspekte (järgmises unenäos). Olin uhke keerulise käekirja üle ja tahtsin seda ka teistele näidata. Käekirjast oli moodustatud pilte, kust tähti enam ei eristanudki. Siiski olid pildi sees nähtavad ka lühendite tähed. Kuigi konspekt oli ammu kirjutatud, teadsin kohe, milliste venekeelsete sõnade lühenditega on tegemist, sest sellised asjad olin kõik eksamiteks pähe õppinud.

Ühes unenäos olime põgenevad orjad ja põgeneda aitajad. Põgenesime mööda ühte kallast paadini, sealt sõitsime mööda jõge majani teekonna lähtekoha vastaskaldal. Jälitajad tulid jälituskoerte abil järgi. Nendega võitlemiseks olid meil paar tulirelva paari kuuliga.

Üks unenägu oli veel selline, kus istusime teatris. Laval teadustasid vaheldumisi Klaus ja üks tüdruk. Publik hindas Klausi teadustamist väga kõrgelt. Räägiti, et too kord, kui mina teadustasin, oli mind veel kõrgemalt hinnatud, sest mina olen imelikum. Ühele kaukaasia poisile, kes oli Vene televisioonis diktorina töötanud ja muud sellist teinud, andsid venelased auhinna, millel olid sõnad: "Hoolimata kõigest /sellega mõeldi Kaukaasia päritolu/ me peame sust lugu." Toolide alla jooksid kaks koera. Mõtlesin, et need on head koerad, aga kui kogemata mõelda, et nad on kurjad, siis nad võivad ka kurjaks muutuda.