Prantsuse revolutsioon

Nägin unes, kuidas avasin oma joonistusplokki. Isa ohkas. Selle peale ütlesin: "Jälle ta avab oma koledate pildidega ploki. Enda pildid pole üldse nii ilusad. Ühegi teise maailma inimese pildid ei ole nii ilusad." Mõtlesin, et joonistan kõigist ilusamaid pilte, sest joonistan seda, mis mulle kõige rohkem meeldib, kuigi erinevalt teistest ma kõike joonistada ei oska. Lugesin Prantsuse revolutsiooni kohta. Juttu oli tolleaegsetest rohketest kohtuprotsessidest, kuid oli öeldud, et väidetav nõidade vastane protsess on ainult anekdoot. Tekstidega olid kaasas läbipaistvates plastiktopsides katku, süüfilise, aidsi ja siberi katku viiruste näidised. Kui ma poleks tekste lugema hakanud, poleks ma üldse teada saanud, milline oht selles komplektis peitub. Materjalid olid meile saadetud postiga. Kui kuritegelikul moel siberi katku kirjade levitamise vastu võitlema hakati, siis nüüd oli keegi järelikult leiutanud selle seaduslikult saatmise mooduse, nii et saaja ise veel maksab. Või olid topsides viiruse asemel Prantsuse revolutsiooni aegsete haigete koeproovid, aga need võisid ka nakkusohtlikud olla. Hakkasin nakkusohu eest joostes põgenema. Jooksin Kreutzwaldi tänaval bussile, et sõita sellega raudteejaama ja igaveseks lahkuda. Raudteejaamas jooksin rongile jõudmiseks üle raudtee, otse läheneva rongi nina eest läbi. Mulle näidati videot, mis oli tehtud siis, kui me klassis 308 grupikirjandeid kirjutasime. Kui välklamp sähvatas, pöördusid minu silmad paremale aknapoolse rea suunas. (Istusin näoga tagumise pingi poole, et saaks koos kirjutada.) Ütlesin vaadates, et siis pildistati sealt reast. Aga pildistamise ajal ma ei teadnud, et filmimine jätkub. Tegin silmadega ringi ja minu näoilme muutus. Too kord olin arvanud, et pildistada võisid viimasest pingist Merko ja Andres. Nüüd arvasin, et seda võis teha eelviimasest pingist Kati S.