Unenäos vaatasime pimedas aknast taevasse. Palju tähetaolisi asju lendas ringi. Kartsin, et Maa suunas suundub mingi voog, mis võib ohtlikuks saada. Radiaatori kohalt kukkus ülemisest korterist meile sisse kolm võõrast ja halva käitumisega poissi. Üks neist kukkus pärast aknast välja ja sai surma, kuigi tegu oli kõigest kolmanda korrusega. Lauri N. rääkis, et poiss nimega Ekke Moor oli kukkunud koolisteiselt korruselt pea ees ja ei olnud surma saanud. Mina kaebasin, et inimesed pidevalt riskivad. Televiisoris keerati aga kogu lugu naljaks, öeldes, et kahju, et kukkujal maski ees ei olnud. Sellega taheti öelda, et kukkumine oli lavastus. Saate lõpuks öeldi veel, et sellel loomnukul on nüüd pea lõhki.
Teises unenäos esitles Raun Euroopa Liidu vastaseid raamatuid. Neid oli palju ja ta oli ise kõikide nende autor, sest mina ei andnud enda raamatu väljaandmiseks luba. Oranži sarja raamatud olid lihtsa kujundusega, aga teised ja uuemad olid ilusama kujundusega. Ühest ma polnud varem kuulnudki. Publiku hulgas hakkasid mõned valju häälega rääkima. Raun karjus neist üle. Ootasin, kas korrarikkujad hakkavad ka karjuma, aga ei hakanud. Tehti vaheaeg. Võtsin rohelise talvejopi seljast. Mõtlesin, et kas panna tooli peale. (See oli ühes ülikooli peahoone auditooriumis.) Vaatasin, et teistel on ka toolide peal joppe, ja hakkasin panema. Siis ütles üks naine kõigile, et jopid tuleb panna riidehoidu. Ütlesin, et viingi selle riidehoidu. Viisin ja tulin tagasi, sest vaheaeg sai läbi. Ürituse kuulajate hulgas märkasin mitut tuttavat. Nägin rohelise pluusi ja pikkade juustega tüdrukut, keda olin ülikooli ajal loengus näinud ja kes oli äratanud tähelepanu sellega, et oli teatud minu kursuse tüdrukuga välimuselt sarnane. Ma ei olnud saanud teada selle tüdruku nime ja imestasin, et ma ta veel ära tunnen. Siis nägin ka seda oma kursuse tüdrukut, aga kohe mul ununes, millisel toolil olin teda näinud. Tehti kohaloleku kontrolli. Need, kelle nime nimetati, tõstsid millegipärast käe, kuigi paberilt nimede lugeja ei pruukinud seda näha. Minu ees istuv Krister oma nime nimetamisel ei reageerinud kuidagi. Otsustasin, et oma nime nimetamisel käitun Kristeri eeskujul. Selja taga olin näinud Andrest, kes oli paljude aastate järel lõpuks välja ilmunud, aga kui uuesti sinna vaatasin, istus seal kaks üksteisest veidi erinevat Andrest, nii et ma ei teadnud, kumma poole pöörduda, ja ei pöördunud kummagi poole. Tahvlile sai sellel Mart Laari juhatatavl koosistumisel kirjutatud palju nimesid. Ürituse lõpul kutsuti Tristan tahvli ette ja nimed kirjutanud naine käskis tal ühendada joontega nende nimed, kes on omavahel sugulased. Üllataval kombel oskaski Tristan seda teha, kuigi minu jaoks olid isikud tundmatu taustaga Ameerika riigi algusaegade tegelased. Kuulajad kiljusid, et Tristan nii palju teab, aga see naine pidas endastmõistetavaks, et kõik peaksid teadma. Ainuke tuttavana tunduv nimi oli mereröövel Ligi.
Teatati minister Laari ja president Rüütli kohtumisest. Rüütel pidi jooksma jooksul, kus ülejäänud kahe osavõtja kohta öeldi, et üks kavatseb maa läbi joosta ja teine teisel päeval punetava näoga finišisse jõuda. Mõtlesin, et kas jooks korraldatakse sihilikult Rüütli halva tervise tõttu. Laar hakkas Rüütlile enda tehtud filmi näitama. Rüütel ei näinud ekraanil jooksvat teksti lugeda ja tegi avalduse, et eelmistel filmidel oli küll tekst loetav, kas sõnad ei jää enam filmilindile. Laar vastas, et tuleb pöörduda operaatorite poole. Seejärel pandigi kiri selgeks. Tuli jutuks, et algul oli Stalin Leninist tähtsam ja ise partei esimees, aga hiljem vahetati nende ametid lihtsalt ära. Seega ei olnud õigus nendel, kes ütlevad, et Stalini osa ajaloos on kunstlikult suurendatud.
Lõppes maleturniir. Üks mees hakkas kirjutama üles osavõtjate sünniaastaid, aga ei teadnud kõigi kohta, mis need on. Tuttavate mängijate kohta sain talle öelda. Ütlesin, et tulin turniiril ette ka ühest oma esimestest vastastest. Sellega mõtlesin Karbat, kes sai üllatuslikult seitsmest võimalikust ainult 3 punkti. Algul vaatasin, et tulin ette ka Kolgist, aga siis nägin, et tema sai tervelt 6 punkti. Olime oma asjad juba tubadest ära viinud. Läksin veel oma tuppa kontrollima, ega ma midagi sinna ei ole jätnud. Seal olid juba järgmised inimesed. Leidsingi, et olin sinna jätnud hambaharja, hambaharjatopsi ja kilekoti.
Viimases unenäos olin pannud oma pilte avalikku raamatukogus väljas olevasse pildialbumisse, kuhu kõik võisid panna. Mõtlesin, et kas ei peaks neid uuesti ära võtma, sest mõned pildid olid rohkest vaatamisest kuluma hakanud või kellegi võõra käega kokku murtud. Henn ajas mõned mu esemelised kompositsioonid segi. Kui neid korda panin, tuli Pille, kelle asju olin nende tegemisel kasutanud. Mõtlesin, et Pille ütleb nüüd, et nende kasutamiseks tuli tema luba küsida. Tahtsin vastata, et mul läks küsimine meelest. Aga Pille ütles hoopis, et ta ei saa aru, mis mõte sellisel kompositsioonil on. Avastasin albumi avalehelt, mille ma olin ära unustanud, et Klaus oli esimese inimesena otse albumisse joonistanud. Pildist oli näha, et see on vanem kui minu mujalt võetud ja vahele pistetud pildid. Klaus oli oma pildile kirjutanud oma mängufirma nime "Edron" ja oma nimetähed KRE.
