Peks, raha

Unenäos olin Anne poes. Täna ei olnud keegi jahu ostnud, sest kardeti linnugrippi. Müüja helistas kuskile, et jahu hind alla lasta. Kuused ostsid jahu, sest nad teadsid, et see on valmistatud enne linnugripi kohalejõudmist. Neegrid, juudid ja araablased peksid üksteist. Kaks meest peksid üksteist nii metsikult, et ma ei julgenud poe välisukse tagausest ruumist välja tulla, muidu oleksin võinud oma osa saada. Nad hakkasid juba üksteist vastu seina taguma. Lõpuks siiski väljusin hoonest. Sellel maal peksid erinevat värvi riiete kandjad üksteist pidevalt. Ei pekstud ainult neid, kes olid üleni paljad. Kes tahtsid seda saavutada, pidid kogu aeg riideid uuesti seljast võtma, sest need tekkisid selga tagasi.

Teises unenäos pidin "Eesti ajaloo" lõppu lisamiseks kaks illustratsiooni juurde tegema. Algul joonistasin fantaasiapildi, siis leidsin, et ajalugu tegeleb reaalsusega ja tuleb midagi realistlikumat asemele teha. Ema või isa abiga valmis eespool olevatega sarnane pilt, kus puu koor oli jälle krobeline. Lugesin ajalehest, et enne seda, kui mark asendus krooniga, asenduse veel esialgne kroon margaga. Siis ei jagunenud Eesti raha veel mitte 100, vaid ainult 15 ühikuks. Mul tekkis küsimus, kas ei olnud võimalik esialgseid väiksema väärtusega kroone hilisemate suurema väärtusega kroonide pähe kasutada. Otsisin leksikonist veel nende rahade kohta andmeid juurde, et neist ka ise kirjutada. Algul kasutati rahatähtedena varblasi (kroonidena), seejärel tuvisid (markadena). Pajur ütles, et need on need kaks, kes kõhus kaklema lähevad. Nägin tõepoolest, kuidas üks tuvi ja üks varblane hakkasid üksteist nokkadega peksma. Läksin ühe putka luugi taha, kus keegi hakkas millegi eest maksma. Tema kotis algas äge liikumine. Hakkasin naerma, sest arvasin, et ka selles kotis kaklevad tuvid ja varblased. Selgus aga, et liiguvad hoopis pudelid. Tundus, et on juba 1930. aastate lõpp ja linnud enam rahana kasutusel ei olegi. Seisin prillipoe ukse taha (kulinaaria kohale). Tuli selle poe müüja, kelle näost oli kohe näha, et ta tegeleb sellise igava ja peene asjaga nagu prillide valmistamine. Seejärel tulid kolm pilukil silmadega ostjat. Mõtlesin, et siin saabki teha seda, mis oli raamatus soovitatud, et minge kuskile asutuse ukse taha ja vaadake, mis tüüpi nägudega inimesed selles asutuses käivad. Naisostja ütles meesostjale, et tema näost on kohe näha, et tal on prille vaja. Üks naine laenas minult ja veel kelleltki kummaltki pastakat. Kui ta oli need enda kätte saanud, pistis ta nendega jooksu. Jooksime talle järgi. Kui me ta kätte saime, olid pastakad kadunud. Ta hakkas tagasisuunas jooksma. Jooksin talle jälle järgi. Pidin ta kätte saama, sest jooksin diagonaalis. See psühhoanalüütikust naine jooksis teise psühhoanalüütiku Freudi juurde. Esmakordselt tundus Freud mulle inglina, sest erinevalt sellest naisest ta vähemalt ei varastanud. Kui ma nende juurde jõudsin, ütles Freud mulle, et ma ei tohi kõhust kõrgemale jäävaga üldse tegeleda, sest see on tema eriala.