William Blake

Peter Ackroyd. „Blake“. Tõlkinud Anne Lange. Tartu 2014. Inglise keeles 1995. 431 lehekülge.

William Blake oli inglise kunstnik ja luuletaja, kes elas 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi esimesel veerandil, kuid keda hakati laiemalt tunnustama alles 19. sajandi lõpus. Fašismi ajaloolane Ernst Nolte arvas, et aeg valib endale välja sobivad inimesed, võimule tuleb see, kelle ideed ja omadused vastaval hetkel võimuletuleku võimalikuks teevad, mis ei pruugiks olla võimalik teisel ajahetkel. Sama kehtib ehk ka kunstiajaloos. Kui kunstniku looming säilib, võib ta enda lemmikuks valida ka mõni tuleviku ajastu, valikut ei pea tegema ainult elavate hulgast. Ka surmajärgne ajaloo kohtuotsus ei ole lõplik, vaid populaarsusemuutused võivad käia lainetena. Ackroyd lisab Blake’i kohta, et ka tema enda looming on pärast surma muutunud, akvarellid, mis on küll säilinud, on hiljem tuhmunud.

Kui vaadelda kunstiajalugu ratsionaalsete ja irratsionaalsete stiilide vaheldumisena, siis Blake kasvas ratsionaalse klassitsismi ajal, aga oli oma ajast irratsionaalsem. Nagu Ruskin raamatus „Arhitektuuri seitse lampi“, nii on ka Blake eelistanud klassitsismile gooti stiili. Blake’il oli irratsionaalsuseks ilmselt isiklik põhjus, sest ta nägi eluaeg hallutsinatsioone, mida raamatus on nimetatud nägemusteks. Ta põlgas natuurist joonistamist ja võis pildile kanda oma nägemusi. Kuigi seda võiks nimetada ka nägemuste natuurist joonistamiseks. Aga Blake’i piltidel on siiski inimesed sellised, nagu nad võiksid päriselt olla, mitte täielikud fantaasiapildid. Ackroyd juhib siiski tähelepanu, et Blake ei tunnistanud klassitsistlikke perspektiivireegleid. Aga mina näen osadel tema piltidel klassitsismile omast sümmeetriat.

Kuid Blake oli siiski oma ajastu laps. Ta sai kunstihariduse koolis, kus õpetati vana-kreeka ja vana-rooma eeskujude põhjal. Ackroyd ütleb, et Blake ei võtnud omaks 19. sajandi moraali, mida hiljem hakati nimetama viktoriaanlikuks. Selle asemel tegeles Blake seksuaalsuse ülistamisega ja graveeris aktipilte. Raamatus on eriti palju meesakte, millest üks on ka esikaanel. Minu arvates on see kole, aga üks mees ütles, et talle väga meeldib. Mulle meeldib Blake’i teostest kõige rohkem luuletus „Tiiger“. Teised raamatus toodud luuletuste või luuletusekatkendite tõlked mulle erilist muljet ei avaldanud. Ackroydi enda tekst on teoreetiliselt seisukohalt huvitav.

Eesti Entsüklopeedia ütleb, et Blake’i luule oli vararomantiline ja et kunstis oli ta prerafaeliitide eelkäija. Ackroyd arvab natuke teisiti. Raamatu esimeses pooles ütleb ta, et Blake ei olnud mingi „romantiline“ kunstnik, rääkides selles kohas küll eluviisidest. Kuid raamatu lõpul ütleb ta uuesti, et tuleb tõmmata lõplik vahejoon Blake’i ja romantikute vahele, kellega teda on sageli seostatud. Põhjendus on, et neid eristanud keelekasutus ja tunnetuslaad, Blake’i usk oli vanema päritoluga. Üks argument on see, et Blake kasutas sõnade algul palju suuri algustähti, mis olnud 18. sajandi stiil. Minu jaoks ei ole see veenev argument, sest ma tean, et sama moodi kasutas neid Carlyle, kes oli puhtalt 19. sajandi autor.

Carlyle’i peale läheb mõte ka siis, kui raamatus öeldakse, et Blake oli viimane suur inglise religioosne luuletaja. Hiljem elanud Carlyle oli samuti religioosne, teda peetakse suureks ja on nimetatud ka luuletajaks, kuigi ta kirjutas proosas. Blake’i religiooni nimetab Ackroyd seksualiseeritud religiooniks. Kui Leo Metsari romaanis „Keiser Julianus“ eelistavad kristlased riiete kandmist ja paganad mittekandmist, siis selle poolest oleks Blake justkui pagan. Tema ühe teose pealkiri ütleb ka, et kõik religioonid on üks.

„Ameerika Carlyle“ Emerson kirjutas oma raamatus suurmeeestest, et üks suurmees oli Swedenborg kui müstik. Swedenborg oli ka üks Blake’i eeskuju. Emerson ütles seoses Swedenborgiga, et müstika käib kaasas haiglusega. Blake’ile oligi Swedenborg tähtis selle poolest, et seletas nägemuste tähendust. Ackroyd nimetab nägemuste nägemise võimet ka andeks.

Kuigi Blake’i on peetud prerafaeliitide eelkäijaks, oli Blake’i jaoks Raffael samuti üks eeskujudest. Prerafaeliit Ruskin vastandas klassikalist ja gooti stiili, mida teeb ka Blake. Blake ütleb, et kreeka kunst on matemaatiline ja gooti kunst elav. Kuid et Blake’il oli mõjutusi mõlemast, nimetab Ackroyd tema stiili gooti klassitsismiks.

Nagu kaasaeg Blake’i ei hinnanud, nii öeldakse raamatus, et Blake ise eelistas samuti lugeda mitte 18., vaid 16. ja 17. sajandi kirjandust. Ehk siis renessansi ja baroki ajast. Kuid edasi lugedes paistab, nagu oleks barokk olnud talle hiljem kõige vastumeelsem kunstistiil. Talle ei meeldinud ei Rembrandt ega Rubens.

Blake eelistanud elada vabatahtlikus isolatsioonis. See annab veel ühe seletuse tema eluaegse ebapopulaarsuse kohta. Jung raamatus „Psühholoogilised tüübid“ nimetab inimesi, kes vähe räägivad ja eelistavad vaikida või raamatuid kirjutada, introvertideks. Ja ta ütleb, et introverte eluajal alahinnatakse, nende puhul on tüüpline, et nad saavad alles pärast surma kuulsaks. Tänapäeval Allik kasutab introverdi mõistet natuke teisiti, et see on inimene, kellel on vähe positiivseid emotsioone, kusjuures see ei ütle, kas negatiivseid emotsioone on palju või vähe, neid mõõdab neurootilisus.

Kui veel Blake’i iseloomustada, siis tema kunsti- ja luuleanne ning rohke sümbolite kasutamine lubab järeldada, et tal oli tugev parem ajupoolkera. Kuid kui ta ütleb, et kes üldistab, see on idioot, eelistades laskuda detailidesse, siis see viitab vasaku ajupoolkera kasutamisele.