William James

William James. „Usulise kogemuse mitmekesisus. Uurimus inimloomusest“. Tõlkinud Indrek Meos. Tartu 2013. Tõlgitud 1929 a. väljaandest. 544 lehekülge.

Ükskord loetlesin psühholoog Peeter Tulvistele, milliseid psühholoogia raamatuid ma olen lugenud. Ta soovitas täienduseks ainult ühte, et kui ma tahan lugeda midagi tõeliselt intelligentset, siis lugegu ma Jamesi, kes kirjutab sellest, miks inimestel tekivad usulised tõekspidamised. Siis ei olnud raamatut veel eesti keelde tõlgitud. Nüüd on ja ka läbi loetud. Kinnitan, et oli tõesti hea raamat, kuigi paljudele lõikudele vaidleksin vastu.

Ma kirjutan sellest teosest blogi raamatute, mitte ajaloo rubriigis, sest see on rohkem religioonipsühholoogia. Aga saadan sissekande ajaloo listi, sest see teema tuleb ka ajaloolastele kasuks. Näidetena esinevad raamatus paljud nimed, kellest olen varemgi kirjutanud – Carlyle, Emerson, Wesley, Edwards, Swedenborg, Tolstoi, Luther, Cromwell. Raamatus „Ajaloo apoloogia“ võrdles Bloch ajaloolast inimsööjaga, sest ajalugu tegelevat ainult inimestega. Sama teemaga tegeleb psühholoogia, kuigi on olemas ka looma- ja isegi taimepsühholoogia.

Ajaloolastel võib olla psühholoogia ja psühhiaatria lugemine ka isiklikult kasulik. Sest ajalugu nagu kirjanduski nõudvat tugevat paremat ajupoolkera, aga parema poolkera osakaalu suurenemise korral võib tekkida ka vasakukäelisus või psüühilised haigused.

James seostab ka religioossust inimtüübiga, mida ta nimetab psühhopaatiliseks. Kuid ta ei arva, et see oleks argument religiooni vastu. Inimest mõjutavat kõik tema omadused, nii võivat ka psühhopaatilisusest nagu muudestki omadustest kasu olla.

James toob tõendeid selle kohta, et religioon põhineb inimeste reaalsetel kogemustel. Usk võib näiteks inimese haigusest terveks teha. Kuigi James arvab, et kõiki inimesi usk terveks ravida ei suuda, samuti nagu ei suuda kõiki ravida arst. See paneb mõtlema, et ehk ei õnnestunud kõiki ravida ka Jeesusel, aga osasid õnnestus ja Uude Testamenti on kirja pandud ainult need juhtumid. Aga tervenemisjuhtumeid kinnitavad lisaks Uuele Testamendile ka arvukad hilisemad näited. Kuid tänapäeva meditsiinis on teada, et haige paraneb paremini ka siis, kui ta usub ravimisse, mistõttu on välja mõeldud platseeboravimid.

Inimese elus võib aset leida usku pöördumine. Kuuldakse mingit ebaloomulikku häält ja selle tulemusel vabanetakse enesetapumõtetest, saadakse ühe hetkega lahti alkoholi- ja tubakasõltuvusest, mis seni pole vaatamata jõupingutusele õnnestunud. William Blake’i religiooni osa oli seksuaalsuse ülistamine, aga James toob näiteid, kuidas vabanetakse ka seksuaalsetest ahvatlustest.

Religiooni tunnusteks peab James rõõmu ja optimismi. Ta eristab müstilisi elamusi ja paranoiat selle põhjal, et mõlema puhul kuuldakse küll ebaloomulikke hääli ja antakse asjadele uusi tähendusi, kuid müstikut saatvat rõõm ja meelerahu, samal ajal kui paranoia valmistavat kannatusi. Selles ma näen jälle dualistlikku mõtlemist, mida Uku Masing kritiseeris. Sellise vahetegemise järgi oleks mul esinenud nii müstilisi kui ka paranoilisi elamusi. Nägemused võivat esineda nii hallutsinatsioonide kui ka unenägude kujul. Kuid tänapäeva teadus arvab, et iga inimene näeb igal ööl kõigepealt õudusunenägusid ja seejärel meeldivaid, ainult õudusunenäod ei jää tavaliselt meelde, osadel inimestel ka mitte meeldivad unenäod. Üks raamatus tsiteeritud näide arvas, et ärkveloleku aegsed müstilised elamused on tugevamad kui unenäod, sest unenäole järgnevat ärgates teadmine, et see oli ainult unenägu. Aga kõigi inimeste puhul see ilmselt nii ei ole. Mulle õpetas lapsepõlves Tunne Kelam, et pole mingit vahet, kas asi toimub unenäos või ärkvelolles, unenäos minevat lihtsalt hing rändama. Loodusrahvaste kohta olen lugenud, et nad usuvad unenägude reaalsusesse nii tugevalt, et võivad ärgates nende mõjul inimese tappa. Ka ärkvel olles kuuldud häälte puhul on kasulik analüüsida, kas see ei ole enda ettekujutus.

Ka James teab, et samal inimesel võib esineda erinevaid elamusi, seda maniakaal-depressiivse psühhoosi puhul, mida raamatus nimetati vist tsükliliseks psühhoosiks. Jamesi järgi ollakse maniakaalses faasis väga altruistlikud ja depressiooni korral väga egoistlikud. Ma olen kuulnud teistsuguseid arvamusi. Sellist haigust põdevat inimest tundja rääkis, et maniakaalne faas on veel hullem kui depressioon. Jutuajamise käigus jõuti järeldusele, et inimesele endale on raskem depressioon, aga teistele on ebameeldivam mania. Mania kohta on räägitud, et selle ajal „hakkab raha käes lendama“. See võib olla meeldiv kaupmehele, aga teha haige perekonna õnnetuks. Depressiooni üks sümptom võib olla aga süütunne. Seda ma peaks samuti altruistlikuks sümptomiks, sest inimene tahab head, aga tunneb, nagu ta ei suudaks seda teoks teha.

James arvab, et keegi ei peaks uskuma seda, mida tema isiklik kogemus ei kinnita. Iga inimene olevat erinev. Ajalooteaduses võib seda soovitust seostada allikakriitika probleemidega. Inimene ei ole ise viirusi näinud, aga usub nende olemasolu, sest tema kogemus ütleb, et teadlased tavaliselt ei valeta, kuigi võivad vahel eksida. Ajaloolasele ütleb kogemus, et osa allikaid on tõepärasemad ja osa valelikumad.

Tänapäeval võidakse arvata, et usklikud räägivad lihtsalt väljamõeldisi, aga James näitab, et paljudel juhtudel põhinevad inimese usulised veendumused sellel, et inimesel on olemas endal vastavad elamused ja nähakse nende kasulikkust. Ma olen varem lugenud religioonipsühholoogia kohta eesti autorit Konstantin Ramulit, kes kinnitas ka Nõukogude ajal, et religioossete elamuste olemasolu ei saa eitada, kuigi ta arvas, et nende põhjus ei pruugi olla see, milleks usklik neid peab. Ramul tõi näiteks „keeltel kõnelemise“, kui usklikud hakkavad vahel nagu Uues Testamendis arvama, et nad oskavad äkitselt mingit uut keelt. Nende keelte analüüs näitavat aga, et räägitakse mõnda varasemast tuttavat keelt väikese moonutusega.

Jamesi raamat aitab ajalugu mõista natuke ka religiooni arengu iseloomustamise kaudu. Kui inimesed arenevad, areneb koos sellega ka jumal. Vanasti olid jumalad kätemaksuhimulised, kui inimesed elasid looduses ja hindasid jõudu, aga tänapäeva inimesele ei olevat inimohvreid nõudev jumal enam usutav. Selle väite võib kahtluse alla seada, kui pärast raamatu originaali ilmumist on toimunud suuri massimõrvu. Aga Hitler ja Stalin püüdsid oma ohvreid vähemalt varjata, kui Prantsuse revolutsiooni ajal giljotineeriti avalikult. Neonatsid on pigem holokaustieitajad kui selle õigustajad. Kambodžas ja Ruandas vist aga tunti oma mõrvade üle ka 20. sajandil uhkust.

Huntington raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“ arvab, et kõik tsivilisatsioonid kasvavad välja religioossest taustast. Jamesil on neid religioone natuke omavahel võrreldud, kuigi põhiliselt kirjutab ta ristiusust. Aga ta võrdleb näiteks protestantismi ja katoliiklust. Protestantism olevat pessimistlikum, aga katoliiklus liiga käsuõpetuslik, mõni sekt on pidanud mõlemat puuduseks. Metodistidele olevat äkilised usulised ärkamised omasemad kui mõnele teisele usule. James arvab, et tegelikult need pöördumised nii äkilised ei ole, vaid neile eelnevad pikemaajalised alateadlikud protsessid.

Kuigi James peab religioossuse tunnuseks rõõmu, ei pea ta selleks naeru. Aga ma olen ühest raadiosaatest kuulnud, et Indias on olemas ka naerujooga. Teistest joogadest kirjutab James küll.