Rääkisin raekojas

Täna pidasin kõnet Tõnissoni raamatu esitlusel, mis oli ühtlasi sarja 100. raamatu ilmumise tähistamine. Rääkisin nii sarjast kui ka Tõnissonist. Rahvas naeris minu kõne ajal kõvemini kahe koha peal. Esimene oli see, kui ütlesin, et Tõnissoni raamatu mulle koostada andmist põhjendati sellega, et mina ja Tõnisson oleme mõlemad luuletajad ja mõlemad karsklased. Teine koht oli, kui lisasin, et olen nagu Tõnissongi rahvuslane, Euroopa ühendamise küsimuses olen teinud teistsuguseid avaldusi, aga Tõnissoni raamatusse panin nii nagu Tõnisson selle kohta kirjutas. Pärast kiideti, et ma nalja tegin. Isa küsis selle peale, et kas ma oma teada tegin ka nalja. Vastasin, et ma ei mõtle selle üle, kas ma nalja teen. Ema arvas, et tegin, kuna ma olevat muianud. Ma arvan, et seekord ma ei hakka kõnet blogisse ümber kirjutama. Rääkisin jälle nii, et kirjutasin kõigepealt kõne mustandi valmis, rääkimise ajal seda ei vaadanud, vaid lühendasin. Eelmistel kordadel olen vaadanud kavapunkte, aga täna vaatasin ainult kella. Selle tulemus oli, et kahest punktist rääkisingi teises järjekorras kui algselt olin kavatsenud. Plaanis oli jätta järgmisena käsil olev autor Grenzstein viimaseks punktiks, aga see jäi eelviimaseks ja viimasele kohale panin Tuomioja. Jäin viimaste hulgas raekoja saali. Lahkudes vaatasin kella ja ürituse algusest oli möödas 2 tundi ja 50 minutit. Võibolla muidu oleksin lahkunud teistest varem, nagu ma vahel olen teinud, aga üks mees lubas mulle tuua raamatu välisministeeriumi tegevusest ja jäin teda ootama. Hiljem ei lahkunud ma samuti, sest kujunesid huvitavad jutuajamised. Muu hulgas võeti mult raadio jaoks intervjuu. Mulle helistati juba enne üritust, et üks raadio soovib mult midagi raamatu kohta küsida, milleks oli vaja minu telefoninumbrit. Ütlesin, et see number ongi, millelt ma räägin. Kõne raadiost pidi tulema poole tunni pärast, aga see jäi tulemata. Täna olen jätnud unenäod üles kirjutamata. Kuigi pidin minema rahva ees esinema, ei lühendanud ootusärevus und, vaid magasin täna eriti kaua. See võib tulla sellest, et eile kirjutasin palju, mis võis aju väsitada. Üks asi, mida kirjutasin, oli kõne, aga lisaks veel ilukirjanduslikke jutte. Neid jutte ei ole tahtmist blogisse panna. Kui ühes raamatus kirjutasin sellest, mida reaalsed inimesed enne kirjutamist tegid, siis viimasel ajal olen kirjutanud, mida võivad reaalsed inimesed teha tulevikus. Mitte et ma usuks, et nad seda tingimata teeksidki, aga pärast kirjutamist võin ma juba unes näha, et nad nii teevad. Vahel olen kirjutanud, mida võiks unes näha, siis on jutt tulnud unenäolisem, aga nüüd kirjutasin, mis võiks ärkvel olles juhtuda.