Vihmane koer

Tõnis istus täna voodi peal ja mängis kellade ja mänguloomadega. Ta pani põdra teki alla magama. Natukese aja pärast hakkas ta ringi vaatama ja ütles, et põder on kadunud. Mul ei tulnud ka kohe meelde, kuhu ta selle pani. Kui tuli meelde öelda, pani Tõnis teised mänguloomad ka sinna ja puges ise samuti teki alla.

Eelmisel külaskäigul tahtis Tõnis, et ma laulaks talle laulikust, kust tema vanaema oli laulnud. Mina laulda ei osanud ja hakkasin selle asemel laulusõnu ette lugema. Tõnis ütles: "Ära räägi! Laula!" Täna, kui Tõnis hakkas rääkima, et koll teda jälitab, ja voodi peal hüppama, ütlesin: "Otsi lolli, kes ei karda kolli." Seepeale jätkas Tõnis hüppamist ja ütles: "Loe luuletust!"

Kolli eest põgenedes läks Tõnis higiseks. Teda taheti samal ajal õue viima hakata. Selleks pandi kuivemad riided. Aga enne uksest väljumist hakkas ta ennast juba uuesti higile ajama. Kui talle öeldi, et ta ei jookseks, ütles Tõnis: "Mina ikka jooksen. Higi ei tee jooksu."

Ühel korral, kui täna aknast välja vaatasin, oli vihma sadama hakanud. Vaatasin, kas lompe ka on. Neid ei olnud näha. Ainult puu okste vahelt autoteelt kaks väikest lombi moodi asja paistis. Kui järgmine kord aknast välja vaatasin, siis sadu jätkus ja lompe oli juba palju. Hiljem isa rääkis, et hommikul oli ilus ilm, aga töökaaslaste häälte järgi tundus, et vihma hakkab sadama, ja nii läkski.

Vihmast ilma on nimetatud koerailmaks. Ma pole kindel, kas nii tuleks nimetada iga vihmast ilma või ainult tugevama vihmaga. Kui mina välja läksin, sadas veel ainult uduvihma. Aga kohe tuli mulle üks koer kallale. Oletasin, et see on helkurist, ja peitsin selle ära. Kui järgmist koera kohtasin, olin helkuri uuesti välja võtnud, aga tema mind ei rünnanud.