Kuritegelik aadlik

Tõnu ütles, et ta hakkas Pätsi paremini suhtuma ja et ta osaleb Pätsi mälestuseks Järvevana jooksul. Ta ütles, et ta laseb enne arstil kontrollida, kas tal on tervis piisavalt korras, et nii pikal jooksul osaleda. Mina ütlesin, et arst ei saa sellist asja täie kindlusega öelda. Tõnu rääkis, et Päts tegi õigesti, et vabadussõjalased vangi pani, aga Pätsi viga oli, et ta neid maha ei lasknud. Hakkasin karjuma, et kui Päts oleks andnud käsu vabadussõjalased maha lasta, siis ta poleks enam päevagi võimul püsinud. Sõjavägi poleks arvatavasti üldse käsku täitnud. Tõnu hakkas samuti karjuma ja teisi sõimama. Henn ütles, et talle tundub, et Tõnul on midagi viga. Mina pakkusin, et võibolla Tõnule ei meeldi, et temaga nõus ei oldud. Tegelikult ma kartsin, et olin Tõnut liiga kõvasti vastu pead löönud.

*
Koostasin ühte raamatut. Artiklite valimiseks oli mul kasutada isa koostatud bibliograafia. Aga praegu ees olev bibliograafialeht oli hoopis ema koostatud. Erinevalt isast ei olnud ema pannud kirja täpseid artiklite pealkirju, vaid oli üldsõnaliselt kirjeldanud, milliste riikide kohta võiks artikleid hulka panna. Sellise kirjelduse järgi oli neid raskem üles leida. Hakkasin ema bibliograafia järgi ühe põõsa küljest tikreid korjama. Selle põõsa marjad olid suured, kollakad ja natuke lõhkised. Vaatasin, et meie suvilahoone on väiksemaks tehtud. Üks tuba oli ära lammutatud.

*
Vabadussõjalaste kohta kirjutati, et kui nad seisid kahes kolonnis rivis, et minna riiki pöörama, läks nende kolonnide vahele Pätsi vägede kolonn, et nad arreteerida. Autor ütles, et sellest ei saa järeldada, et vabadussõjalastel oleks olnud väiksem võitlusvõime. Mina ütlesin muidugi, vabadussõjalaste eesmärk ei olnud üldse vägivalda tarvitada. Kirjutati, et kui Saksa okupatsiooni ajal Saksa väed liikusid läbi Eesti idast läände, läks nendega kaasa ka eestlasi. Autor oletas, et kaasaminejad olid vabadussõjalaste väeosad. Aga seda ei saavat enam kindlaks teha, sest nüüd on tunnistajad surnud. Kirjutasin doktoritööd. Olin kirjutanud mina-vormis, nagu olin harjunud blogis tegema. Mulle tuli meelde, et seda ei peeta teadustöös sobivaks. Mõtlesin muuta selle meie-vormiks, aga siis kustutasin tegija üldse ära. Doktoritöö kaitsekõne mõtlesin pidada sellest hoolimata mina-vormis. Ma ei teadnud, millest peab doktoritöö kaitsmisel üldse rääkima. Kuskil ei olnud selle kohta juhtnööre antud.

*
Läksin auditooriumisse sisse. Olin jätnud oma koti esimesse pinki, aga vahepeal oli sinna kaks muud kotti juurde pandud. Kati S. istus tagapingis ja ütles mulle, et ma istuks tahapoole, seal on ruumi rohkem. Ütlesin, et mina panin oma koti sinna esimesena. Läksin siiski tahapoole. Istusin eelviimasesse pinki. Olin vaadanud, et Kati istub kõige viimases, aga maha istumise järel nägin, et olin ikkagi istunud tema kõrvale. Viimases pingis istusid teised minu klassi tüdrukud. Nad hakkasid midagi rääkima. Kati küsis, kas Haapsalus raamatupood on. Vastasin, et vanasti oli, aga nüüd on see võibolla kinni pandud.

*
Üks Prantsuse aadlik läks kirikusse, kus ajasid kahekesi juttu naispreester ja üks teine naine. Aadlik vaatas, et kirikus on nii vähe ruume, et ei ole ennast kuhugi peita. Aga peita sai sammaste taha. Oli võimalik niimoodi jälitaja eest põgeneda, et peita ennast iga järgmise samba taha. Aadlik läks siiski preestri juurde ja pihtis, et on maganud viie naisega, kellest kaks on ta vägistanud. Seejärel vägistas ta ka preestri enda. Preester oli heatahtlik ja ei hakanud aadlikku millegi eest karistama. Aadlik leiutas, et ta saab ennast niimoodi ära peita, et paneb kirikusse pappkarbi ja poeb sinna sisse. Karpi oli küll väljast näha, aga ei olnud karta, et keegi sinna sisse vaataks, sest oli olemas tava, et teistest eralduda tahtjad võivad ennast kirikus karbis varjata. Ainult selleks, et mahajäetud karp tühjana seisma ei jääks, käis kirikuteenija nende peale vahel koputamas, et kontrollida, kas keegi ikka on sees. Siis piisas, kui vastata jaa, ja edasi jäeti rahule. Aga lõpuks pani aadlik kiriku põlema. Süütematerjalina kasutas ta seda pappkarpi. Ise põgenes see mees leekide eest koos rahvahulgaga ülemisele korrusele. Ta käitus seal ülbelt ja enesekindlalt. Rahvast hakati bussidega evakueerima. Kuni järgmist bussi ei tulnud, ei saanud keegi kirikust välja laskuda. Kiriku süütaja ütles, et kõht läheb tühjaks, vahepeal peab midagi sööma ka. Ta tegi ettepaneku üks enda hulgast ära tappa. See mees oli valmis tegema lõpuks ise efektset enesetappu. Ta läks teise ruumi, kus ei olnud rahvahulka, vaid peale tema ainult üks naine. Naine tahtis sealt ruumist lahkuda, aga mees sulges tema ees ukse. Ta tappis selle naise ära ja sõi ära. Seejärel avastas ta, et seal ruumis viib kirikust välja veel üks kaldtee, millest rahvahulk ei teadnud, sest ei olnud seda kunagi kirikus käies näinud. Mees põgenes seda kaldteed mööda. Ta teadis, et on olemas raamat "30 aastat maa-all", seetõttu lootis ta, et saab ise ka ennast nii kaua Šveitsi mägedes koobastes varjata. Kui ta koobastesse jõudis, kohtas ta seal ühte perekonda. Ta ütles permehele, et see leiutaks kuulipilduja. Seni olid olemas ainult ühelasulised püssid. Koopaelanik mõtles kohe kuulipilduja välja, aga ütles, et sepp peab selle valmis tegema. Sepp oli ta ise ja sai kuulipilduja valmis ühe päevaga.