Viimane eestlane

Vaatasime televiisorist hokiülekannet. Iga värava löömise järel kirjutasin paberile üles, mis seis on. Vahepeal pani Klaus teisele kanalile, kus oli samade võistluste teine mäng. Ja kolmandal kanalil oli kolmas mäng. Vahepeal ma polnud spordivõistluste ajal kellelegi kaasa elanud, aga nendel võistlustel olid mul eelistused olemas. Isa tuli tuppa ja ütles, et ta tahab selles toas tööd teha. Ta hakkas televiisorit teise tuppa tassima, aga jättis selle pooleli. Järgmisel hommikul küsiti, miks televiisori juhe seinast väljas on. Vastasin, et isa tõmbas välja.

*
Lahendasin maleülesandeid. Kõik lahendused, mis ma leidsin, panin koos järjekorranumbriga blogisse kirja. Mainisin ka, mis raamatu pealkiri on. Maletrennis võidi minu tegevust pahaks panna, sest õpilased ei pruukinud enam ise selle raamatu ülesandeid lahendada, vaid võisid vastuseid vaadata minu blogist. Vaatasin, mida ma olin kirjutanud. See blogisissekanne oli kasvanud mitme kaustikulehekülje pikkuseks. Osa ülesandeid olin algul valesti lahendanud, aga siis vale vastuse maha tõmmanud ja uue kirjutanud. Saabus kari minu klassiõdesid, kes tulid minu ema õnnitlema, sest emal oli rohkem lapsi kui kellelgi nende emadest. Nad laulsid emale mitu laulu. Laulude sõnad meenutasid minu nime. Ühe laulu sõnad olid sim-sim-sim. Asusin koos emaga teele ja sisenesime tunnelisse. Tunnelit mööda liikusime järjest ühest ruumist teise. Küsisin, millal me juba Elvasse jõuame. Vastati, et me olemegi juba Elvas. Kuigi me ei olnud tunnelist väljunud, oli tunnel jõudnud Elva alla ja seina äärde sildile oli kirjutatud "ELVA".

*
Kätte jõudis jälle selline periood, kus kirjutasin luuletusi. Vahepeal olin juba mõelnud, et ma ei oska enam neid kirjutada. Oli vist bioloogiliselt määratud, et kõigi luuletajate elu jaguneb kirjutamise perioodideks ja vaikuse perioodideks. Iga kirjutamisperiood andis ühe luulekogu. Mõtlesin, et ühes luuletuses on rida "juba pandud on verine tapper me elupuu juurele", aga ma ei tea kindlalt, mida see tähendab, seetõttu asendan selle oma luuletuses mootorsaega. Mõtlesin luuletust välja pead laual hoides, mille teisel küljel sõi vend hommikusööki. Mõtlesin välja luuletuse:
Kuigi verine mootorsaag läinud
on eestlaste kallale,
veel sellest hoolimata
laul lastud saab vallale.

Kui viimane eestlane maailmas
veel üksinda õhtust sööb,
pärast viimast söömaaega
ta üksinda laulu lööb.
"Viimane eestlane" oli parem kirjutada kui "viimane inimene". Tegelikult oli selle all mõeldud viimast inimest.