Nurga taga ja tähelepanu keskpunktis

Eilses kõnes loetlesin, milliste Eesti mõtteloo sarja raamatutega ma olen töötanud. Enda kirjutatud arvustustest mainisin meelega ainult ajakirjades, mitte blogis ilmunuid, kuigi need on ühe pikad. Aga selle unustasin hoopis ära, et Kulmari raamatut ma olen toimetanud ka. Tänane ajaleht mainis küll, et ma olen ühte sarja raamatut toimetanud ja kaks koostanud. Mina kõnes nimetasin kolme, mis ma koostanud olen. Ajalehes oli minust kõne ajal tehtud foto, mis oli väga udune. Kuna alla oli eraldi kirjutatud, et esiplaanil on isa prillid, siis võibolla pidi see olema pilt sellest, kuidas inimene ilma prillideta paistab. Üritust ka filmiti, aga ma ei tea, kas seda mõnel telekanalil näidati. On pakutud, et võibolla filmiti kultuuri-, mitte uudistesaate jaoks. Kuigi selles olin kindlam, et minu juttu lasti raadios, ei püüdnud ma seda ise raadiost kuulata. Mõne päeva eest püüdsin Rahvusringhäälingu koduleheküljelt mõnda videot vaadata, aga ei õnnestunud. Neid nägevat ainult valitud programmidega. Varem on mul neid nagu enda arvutiga vaadata õnnestunud. Viimane kord tegin katset tegelikult sellepärast, et Facebookis ükski muusikavideo enam ei käivitunud. Tahtsin vaadata, kas see on Facebooki või minu arvuti viga. Facebooki videod hakkasid vasrti uuesti tööle. Aga vahepeal installeerisin arvutisse ühe uue programmi ka. Sellega sai hakata kuulama Rahvusringhäälingu raadiosaateid, aga mitte telesaateid. Telesaadete vaatamise programmi installeerimise võimalust ma ei märganud. Tegelikul ma pole päris kindel, mis telekanali saateid ma olen võrgust varem vaadanud, sest ma pole seda teinud palju. Üks oli mingi ülikooli televisioon, millega vaatasin europarlamendi saadikute kohtumist rahvaga. Ma olen kritiseerinud seda, et europarlamendis on sõnavõtu aeg väga lühike, aga ise olen Facebookis veel lühemalt kirjutama hakanud. Mul on küll alati võimalus blogis pikemalt kirjutada. Võibolla keegi ei loe, aga vähemalt enda jaoks on midagi tehtud. Kui ma olen rääkinud sellest, et mõni asi pole ühtegi lugejat kogunud, on mulle öeldud, et kalamehe filosoofiat on vaja - üks kord näkkab ja teine kord mitte. Ise olen kasutanud võrdlusi malemänguga. Males on nupud tugevamad, kui nad on tsentris. Selle põhjal mõtlesin kunagi, et kirjutada tuleb ajalehes, mitte internetis, sest ajalehes on palju rohkem lugejaid. Tegelikult pole igas mängu faasis kasulik iga nuppu tsentrisse panna. Kui saab oma artikli eest kogu rahvalt sõimata, ei pruugi öösel magada saada. On räägitud, et Napoleonil oli väike unevajadus. Aga mind huvitab, kas ta rahuajal magas sama vähe kui sõjaolukorras. Moskvas oleku ajal tal oli suuri raskusi isegi lugemisega. Eile mul oli mõningaid raskusi raamatuesitlusel teiste kõnede kuulamisega, sest mõtted läksid oma kõnele. Aga igast kõnest jäi siiski midagi meelde. Kõnedele lisandusid ametlikule osale järgnenud jutuajamised. Mitu inimest küsisid minult allkirja raamatusse või ürituse kutsele. Olin meelega pastaka koju jätnud, aga teised laenasid mulle oma pastakaid. Mul ei olnud ka kotti, kuhu kahte mulle kingitud raamatut panna, need läksid ema kotti. Kui ma vanematega koos ei elaks, siis oleks Tõnissoni raamatud võibolla endiselt koostamata, sest ma peaksin otsima tasuvamat tööd. Rooma ajaloost lugesin, et Cicero sõnade kohaselt on ori palgatöötaja. Täna oli raadios saade, kus räägiti Riigikogu liikmete palkadest. Kuulsin seda kaks korda, aga kummalgi korral mitte tervikuna.