Teatritegelane kaotas auhinnaõiguse

Lamasin öösel peaaegu kottpimedas toas voodis ja lugesin. Lugemiseks peegeldasin raamatu peale läbi kardina paistvat päikesevalgust. Nägin pimedas lugeda isegi paremini kui päevavalguses. Aga ma olin kunagi kuulnud, et pimedas lugemine pikapeale rikub silmi. See võis juhtuda ka minuga, kuigi ei olnud kindel. Minu toa teise voodisse toodi mingi haige poiss. Kartsin, et võin tema käest nakkust saada. Käisin teda hirmuga puudutamas. Ta kaebas selle teise tuppa. Selgus, et tal oli langetõbi ja puudutamine võis langetõve hooge esile kutsuda.

*
Sõitsin tänaval ratastooliga. Ratastoolis istusin sellepärast, et mul oli põlv natuke haige. Oleksin saanud ka kahel jalal kõndida, aga see oleks olnud valus. Aeg möödus ja tundus, et jäängi ratastooli. Mulle öeldi, et Joosep on 14-aastane. Vastasin, et see ei ole võimalik, sest kui ma sõitu alustasin, oli ta 3-aastane, ja natuke hiljem 11-aastane.

*
Olin avaldanud ruudulisel paberil kirjatähtedega kirjutatud raamatu. Isa oli natuke hiljem avaldanud umbes samasuguse kujundusega raamatu. Isa raamat oli ilmunud natuke hiljem, mille põhjal oleks võinud järeldada, et ta sai selleks idee minu käsikirja nähes. Aga isa raamatu esimene luuletus näitas, et tal oli selline idee juba varem olemas. Luuletused oli ta kirjutanud enne raamatu kujundamist. A. Künnap oli oma raamatu kujundamiseks idee saanud vist isa raamatust. Liiguti mööda maanteed, kus oli kirjutatud Rootsi ajast. Tallinnast teatati, et üks Tartu teatritegelane ei saa ühte aastapreemiat ja ta kaotab õiguse seda preemiat saada ka edaspidi, sest ta andis oma unenäod raamatuna välja. Sellega ta olevat taganenud kõrge kunsti loomise põhimõttest, sest unenäod on fragmentaarsed. Kui ühte unenäoraamatut tabas selline hukkamõist, siis võis sama oodata ka minu oma puhul. Aga võibolla selle teatritegelase unenäod olid fragmentaarsemad kui minu omad. Lisaks raamatusse pannes ma vajaduse korral lühendasin neid. Võibolla selle teatritegelase unenägudes väljendus viha auhindu jagava žürii vastu. Keegi oleks võinud nüüd "Sirbis" minu unenäoraamatu kohta arvustuse avaldada, et näidata, et unenäoraamat saab olla ka parem. Pealegi kui teatritegelane avaldas vahepeal ühe raamatu teises žanris, ei tähendanud see, et ta poleks võinud hiljem vana žanri juurde tagasi pöörduda. Vaatasin oma blogi loendurilt, et sinna tuldi Karba koduleheküljelt. Läksin sellele leheküljele. Viidet minu blogile seal enam ei olnud. Selle asemel olid viited mulle tundmatutele inimestele. Viited olid jagatud vähemalt kahte erinevasse gruppi, aga oma nime ei leidnud ma ka allapoole kerides. Karba leheküljel oli kirjutatud millestki kasiinotaolisest, koos pilditaoliste kujutistega. Keegi programmeerija oli vist Karbale lehekülje valmis teinud ja sinna ka minu nime lisanud, mille Karba oli ise sinna vaadates kohe maha võtnud. Minu vana käekell näitas vale aega, mistõttu olin ostnud uue. Vana hoidsin ka alles. Aga nüüd vaatasin, et vanal kellal lisaks vale aja näitamisele kadus sekundiseier ära. Sekundiseier oli vist vedru pikendus, seetõttu tõmbasin seieri taastamiseks vedru otsa välja. Nüüd ilmus sekundiseier siiski minutiseieri varjust uuesti nähtavale. Toppisin vedru sisse tagasi, aga see oli läinud sõlme. Esialgu tiksus kell edasi, aga varsti pidid sõlmed takistuseks ette jääma. Lisaks oli vedruga õiendades rooste lahti pääsenud ja selle puru sadas tohutus koguses kella seest välja. Seetõttu viskasin vana kella lõpuks prügikasti. Mult küsiti, kas ma viskan selle ära. Vastasin jah.