Lõpetatud kaust

Kõndisin Kaunase puiesteel vanade lasteaedade kõrval. Ühe lasteaia ühel paviljonil oli ees klaasaken, mis oli seal juba ammust ajast. Läksin ühte majja. Seal olid ühe naisel inimeste kohta ümbrikud. Minu ümbrikul erinevalt teistest oli aastaarv, millal selle täiendamine lõpetati. Mõtlesin, et ma olen veel ühe inimesega tülli läinud. Aga siis nägin, et ümbriku lõpetamise aasta jääb 19. sajandisse, seega oli tegemist naljaga. Või võibolla oli siiski tegemist hilisema aastaarvuga, mis oli lihtsalt kirjutatud kahendsüsteemis. Aga kahendsüsteemiga ei saanud tegemist olla, siis oleks pidanud esinema ainult numbreid 1 ja 0, aga seal esines ka 2. Tegin selle kausta lahti. Selle alguses olid ajaleheväljalõiked, kus oli minust juttu. Keskel olid minu blogisissekannete käsitsi ümberkirjutused ja lõpus kolmandat sorti paberid. Näitasin seda kausta emale. Ema ütles, et õige, blogisissekanded tulebki käsitsi ümber kirjutada. Ta ütles, et ta tahab seda kausta hiljem vaadata. Kui ema oli toast lahkunud, hakkasin pabereid kausta tagasi panema, aga osad läksid kortsu. See oli masendav. Varsti võtsin kausta uuesti kätte ja vaatasin selle viimast paberit. Sellel oli naise enda blogisissekanne ja minu kommentaar sellele. Naine oli juurde kirjutanud, et sellele kommentaarile ta enam ei vastanud. Mina polnud ka pärast selle kommentaari kirjutamist enam sinna blogisse vaadanud. Naine oli veel kõige lõppu kirjutanud: "Kas see olen mina?" Tundus, et ma oskasin inimestega tülli minna ühe ebaõnnestunud lausega.

*
Mul oli maletrennis kaasas paber, millele olin mälu järgi kirja pannud enda ja Seljodkini vahelise matši mängud. Nüüd need mul enam peas ei olnud. Hakkasin paberi järgi näitama ühte lühemat ja teravamat partiid. Rei näitas, et ma pidin avangus mängima teist moodi, muidu saab vastane käia Oc5 ja Lf6, hakates ründama punkti f2, millelt ma pean lipu eest käima. Vastasin, et mina võitsin. Iga kõrvalvariandi vaatamise järel pidin uuesti algseisu peale panema ja algusest peale käigud uuesti läbi mängima. See võttis väga palju aega ja nupud kadusid vahepeal ära. Ütlesin, et mängu näitamine võtab rohkem aega kui ma arvasin. Kui näitamist lõpetasin, olid pealtvaatajateks juba uued inimesed, esialgsed olid lahkunud.

*
Vaatasin oma vanu ajalehe malenurkade väljalõikeid. Mõtlesin, et täna on küll võistluste eelne päev, aga ma ei tee sellist trenni, mis kõige efektiivsem on, vaid naudin neid väljalõikeid. Ja ma ei piirdu ühe tunni treeninguga, vaid tegelen malega kogu magamaminekuni jääva aja - tund ja kolmveerand. Kunagi olin maleülesanded ajalehest eraldi välja lõiganud ja pannud eraldi kommikarpi. Kui maleülesandeid hakati avaldama iga päev, lõpetasin nende välja lõikamise, sest nad ei oleks enam karpi ära mahtunud. Tegelikult siis, kui ma veel karpidesse uusi asju lisasin, tundus ka, et need on täis, aga kõik uued asjad mahtusid veel vanade vahele. Teisest toast tuli väike poiss. Ta ütles, et tahab malet mängida. Ma õpetasin väikestele lastele malemängu selgeks ja see hakkas neid järjest rohkem huvitama, aga trenni ma ühtegi last ei saatnud, sest seal oleks nad muutunud fanaatikuteks ja liiga tugevad vastased saanud. Nad võisid piirduda kodus male mängimisega.