Raamatud vees

Politsei tuli Tõnu juurde. Tõnu ütles, et ta viib mobiiltelefoni omanikule homsele Jaapani lennukile. Nimelt oli Tõnu leidnud võõra mobiiltelefoni, oli sellest omanikule teatanud, ja omanik oli Tõnu peale kaevanud, et varas on vist selgunud, nüüd ta proovib leiutasu välja pressida. Tõnu lamas voodis ja tal oli näo peal side, mille all oli haav.

Kõndisime Türil. Tee jõudis kivist käänakuni. Tundsin selle koha ära, mille üle mul oli hea meel. Eelmine kord Türil käies olin sellest käänakust läinud vastassuunas, et sööklas süia. Läksin ka nüüd süia ostma. Võtsin mitu saiakest. Kassapidajani jõudes ütlesin, et ühe saiakese sõin juba ära, pean selle eest ka maksma. Tuli teine müüja, kes tahtis minu korvis ühte kreemikooki välja vahetada, sest minu valitut tahetavat hoida minu isale. Vihastusin ja ütlesin, et siis ei osta ma midagi. Läksin raha maksmata minema. Tänaval mõtlesin, et nüüd ei maksnud ma ju selle saiakese eest ka, mille ma ära sõin. Nüüd ei saa ma siit enam teine kord süia osta ja nii väikses linnas palju söögikohti ei ole. Neid oli siiski rohkem kui eelmine kord Türil käies. Leidsin ühe sobiva.

Meenutasin, et olin kasutanud blogisissekande pealkirjas sellist sõna, mis mulle endale ei meeldinud, aga see oli toonud mitmeid lugejaid. Ärkasin Paides pimedas toas. Küsisin, kas on õhtu või hommik. Vastati, et hommik. Külla tuli üks soome mees, kes ütles, et oli mu blogi lugenud ja ma kasutan seal helisevaid sõnu. Külla tuli ka mulle võõra eriala naisõppejõud. Mind voodis istumas nähes ütles ta, et ta on küll ükskord koos ühe üliõpilasega ühes imelikus kohas olnud, aga ta ei ole veel olnud koos üliõpilasega voodis. Ta tuligi voodisse ja tõmbas mind kolm korda järjest koos endaga külili. Tõusin iga kord kohe istukile tagasi ja tõmbasin ka selle naise kaasa. Naine küsis, kas ajaloo osakonnas lektoreid on. Vastasin, et kui mina ülikoolis käisin, siis seal kaks lektorit oli, aga ma ei tea, kas nad praegu enam on lektorid. Naine küsis, kas ma olen praegu doktorantuuris. Vastasin, et olen ekstern. Tema ütles, et enamus doktorante ongi eksternid. Istusin laua taga. Oli juba valgeks läinud ja külalisi oli palju juurde tulnud. Hakkasin riidesse panema. Külas oli ka üks Airi laps. Üks mees küsis, miks ma ei öelnud kohe, et ma malet mängin, ta tahaks minuga mängu proovida. Airi laste riided oli täis tikriokkaid. See tuli sellest, et nad olid põõsaste vahel luurekat mänginud. Nad olid marju korjanud. Varem meeldis mulle endale ka marju korjata. Vanaema oli kogu aiapinna kuidagi ära organiseerinud.

Panin tähele, et olin jäänud pikemalt seisma kollase maja ühe trepikoja ees, kus oli kari lapsi. Hakkasin edasi minema. Lastel olid nende vanemad arvatavasti soovitanud minust eemale hoida. Aga lapsed olid vastanud, et nad tahavad ise minuga juttu ajada. Mul oli käes kimp võtmeid ja üks laps küsis, mis võtmed need on. Vastasin, et üks on maja võti, teine korteri võti ja kolmas sahtli võti. Sahtlivõti oli nii pehmeks läinud, et talt murdus tükk küljest. Õnneks ei hoidnud ma enam sahtlit lukus. Kaks poissi tulid minuga kaasa. Üks auto manööverdas väga aeglaselt peateele. Seletasin neile poistele, et autol on sellepärast raske manööverdada, et ta on nii suur ja teel ees on ka suured autod. Poisid ütlesid, et lähme kanali äärde. Olin nõus. Kanali ääres hüppasid mõlemad poisid kohe vette. Üks neist ujus kaugemale, aga teine jäi pikalt vee alla lamama. Lõpuks tõmbasin ta välja. Ta ütles, et ma sain vist aru, mida ta mõtles. Sellega tahtis ta öelda, et ta proovis ennast meelega ära uputada. Vee ääres olid raamaturiiulid. Näitasin sellele poisile, et alumised riiulivahed ja neil olevad raamatud on vee all. Ütlesin, et niimoodi vettivad raamatud ära. Aga praegu olid nad veel heas seisukorras. Võtsin vee alt ühe kunstiraamatu. Ütlesin, et kunstnikel on väga ilusad pildid. Selle kunstniku pilte võis pidada fotodeks, aga tegelikult olid nad maalid.