Konsulid

Sõitsime bussiga mööda vanadest majadest. Toomas tahtis korraks ühte majja külla minna. Ema keelas teda, et see maja ju põleb. Läksin Toomaga kaasa. Majas olid seinteks puuriidad ja nende vahelt käisid välja leegid. Küsisin seal elavalt vanamehelt, et kas ta maja põlema ei lähe. Ta vastas, et ei saa minna, seinad on niisked. Aga nii kitsas kortetris oli tuli ohtlikult seina lähedal. Pärast kuulsin ema käest, et majad olid ikkagi põlema läinud ja nende elanikud olid saanud raskeid põletushaavu. Ütlesin, et tuleb välja, et meie oleme kõige targemad. Maja põrandal ei tohi kunagi lõket teha. Vennad olid saanud kergemaid põletushaavu. Nüüd saime konsuliteks, mistõttu hõivasime saalis esimeste ridade istekohad. Mina sain esimeseks konsuliks, vennad konsuliteks number 2-9 ja ema kümnendaks konsuliks. Kuigi isa oli varem olnud keiser, ei jätkunud talle konsulikohta, vaid ta sai vürstiks, mis oli konsulist järgmine auaste. Aga tagasihoidlikkusest ei hakkanud ta isegi mitte esimeseks vürstiks, vaid kuuendaks. Konsulid laulsid. Tõnu ei tahtnud väga seda teha ja ütles, et kuidas me laulame, kui rahva olukord on kehv. Vennad ei olnud võimulolekuga nii harjunud kui mina. Minu kohta öeldi, et ma olen esimene konsul sellepärast, et ma laulan lastelaule. Laulsingi omal viisil:
Singl-vingl
ninaprill,
meil oli kodus
krokodill.

Läksime inglise keele tundi. Tundi andis õpetaja Link. Ta küsis mult tänaseks lugeda antud osa. Ütlesin, et juhul kui selles on minu jaoks uusi sõnu, on need mul välja kirjutamata, sest eile oli liiga palju tulekahjusid. Õpetaja ütles, et ta ei kuulnud. Ma ei hakanud kordama. Lugesin teksti ette inglise keeles, aga tõlkida poleks ma osanud. Õpetaja unustas mult tõlkimist küsida, sest tema jaoks kõlasid inglise keel ja eesti keel ühtemoodi.