Raamat 12 kuust

Ema küsis, kas vanaisa on saanud Lenini ordeni. Mina olin kindel, et ei ole saanud. Ema oli varem arvanud, et vanaisa on avaldatud "Loomingu Raamatukogus", aga kui sellist numbrit ei leidnud, siis hakanud arvama, et tegemist oli hoopis Lenini ordeniga. Aga selgus, et vanaisa on avaldatud "Sirbis". See oligi vastus küsimusele. Istusin voolava vee ääres, kui teised juba edasi kõndisid. Vesi voolas kahes harus. Tõmbasin kuivema haru sõrmega lahtisemaks. Kui vesi sealt paremini voolama pääses, hakkas ta voolu jõuga teed ise veel laiemaks uuristama. Pille ütles, et veetase tõuseb. Soovitasin sel juhul vool uuesti kinnisemaks ajada. Aga öeldi, et veetaseme tõus ei tule sellest. Kõndisime metsa vahele rivis suurte vahedega. Üksteist me ei näinud, aga kuulsime eeskõndija häält ja liikusime selle järgi. Mina kuulsin enda eest Klausi häält. Aga selgus, et minu ja Klausi vahel kõndis veel Henn. Küsisin Hennult, miks tema häält ei tee. Henn vastas, et ta alles õpib.

Vaatasime Kristeri pool raamatut 12 kuu kohta. Iga kuu kohta oli toodud pilte ja luuletusi. Osad luuletused olid kommunistlikud ja osad kommunismivastased. Sander hakkas ühte lehekülge musitama. Ütlesin, et kui ta raamatu peale ilastab, siis ma seda talle ei näita. Raamatu lehti olin seni keeranud mina, aga nüüd võttis Artur selle mult ära, et Kristeriga kahekesi vaadata. Sellega ei tahtnud ma leppida. Aga pakkusin kompromissi, et lehti hakkab keerama Krister, kes näitab raamatut kõigile. Kui olin koduteel, algas äike. Läksin äikse eest peitu ühe võõra maja trepikoja ukse ette katuse alla. Sinna sai seina alt sisse pugeda. Aga et sein maapinnani ei ulatunud, siis ei olnud äikse eest täielikku kaitset.

H. Kiik avaldas "Postimehes" isa sünnipäeva puhul artikli. Selles meenutas ta Tõnu sündimist. Raamatus oli Kiik kirjutanud Tõnn, aga ajalehes kirjutas õigesti Tõnu. Kiik oli olnud vaimustuses, et väike Tõnu viskas talle lipsu peale kohvi. Ta arvas, et see näitab, et Tõnust tuleb jõuline kuju. Kiik oli nädal aega vältinud lipsu puhastamist. Mõned aastad hiljem oli Kiik meil jälle külas käinud. Siis oli Henn olnud paari aastane. Henn oli talle öelnud, et ta asendaks muu muuga. Algul oli Kiik arvanud, et sellega mõtleb Henn lehma häält, aga siis oli selgunud, et Henn eelviimase vennana tahab, et Toomas kui kõige noorem vend ei oleks temast tähtsam. Artikli lõpus ütles Kiik, et Tõnu ja Toomas on tema sõbrad ning lubas kirjutada isast teises ajalehes. Hakkasin koos isaga väljuma. Kiik vaatas mulle otsa ja mul oli kaval nägu. Trepikojas seisis seljaga meie poole vana naabrinaine. Mina läksin teretamata mööda, aga isa puudutas teda ja teretas. Naaber protesteeris puudutamise vastu. Isa ütles, et see on tema töö.