Eelarvamustest mäluni

Psühhiaater ütles, et psüühiliselt haigete juures kipuvad inimesed seda ka haigusega seostama, mis võib esineda kõigil inimestel. Samasuguseid eelarvamusi võib märgata ka muudel puhkudel. Ühest teaduslikust raamatust lugesin hiljuti, et on olemas sellised lugejad, kes kiidavad ainult neid autoreid, keda on kombeks kiita. Mulle on öeldud, et mina hakkasin luuletusi kirjutama sellepärast, et meie peres kõik kirjutavad. Televisioonile intervjuud andes ütlesin, et kirjutama ei hakanud ma mitte sellepärast, et isa kirjutab, vaid sellepärast, et kodus oli palju raamatuid. See koht saatesse ei jõudnud. Välja jäi üldse enamus kaamera ees räägitust. Minu jutust võeti ainult lõike, kus esines sõna "isa". Tegelikult suur osa jutust oli enda kohta. Ka küsimused ei käinud kõik isa kohta. Üks saate jaoks intervjueeritu rääkis hoopis emast. Tema juttu ma hästi ei mäleta. Mida ta varasematel aegadel mulle on rääkinud, seda mäletan küll. Psühholoogia raamatus on öeldud, et mälestus jääb seda suurema tõenäosusega alles, mida kauem seda on mäletatud. Seetõttu pidavat kaks võrdsete teadmistega eksamineeritavat tulevikus juba ebavõrdselt mäletama, kui üks on õppinud päev enne eksamit ja teise teadmised pärinevad juba varasemast ajast. Aga juhul kui nad on õppinud pähe sama hulga fakte, aga erinevatel aegadel, vastab paremini see, kes on õppinud hiljem. Kooli klassiruumide numbreid ma mäletan, aga ülikooli omasid mitte.