Kõige vanem bioloog

Kõndisin doktorantuuri raja suunas. Mul oli plaan, kuidas doktorikraad saada - nüüd oli olemas võimalus, et hinne pannakse ära vastust kuulamata. Seda võimalust said hakata kasutama teised minu asemel, kui ma oleks sellest kirjutanud. Aga kõige tähtsam oli siiski kirjutada. Rajale jõudes hakkasin jooksma. Vaatasin selja taha, ega autot ei tule. Tee oli platsi keskel. See viis Annelinna. Annelinn oli suureks kasvanud. Tulid järjest neli erinevat värvi maja, nagu vana korteri juures. Värvid olid õiged, aga majad mitte, vaid nad olid kõrgemad. Sealt edasi jõudsin järgmisse kohta, kus neli vastavat värvi maja tuli, aga see polnud veel ka õige piirkond. Alles kolmas selline piirkond oli see, kus meie olime elanud. Selgus, et esimene sealsetest värvilistest hoovidest ei kuulunudki Kaunase puiestee alla. Teatati, et käib korterite erastamine. Kes korterit ei erasta, jääb sellest ilma. Ja kes mõnes korteris elab, see ei saa kindel olla, et just temal õnnestub see erastada, sest osakuid on kõigil pere liikmetel. Mina arvasin, et ega teised pere liikmed mind korterist välja tõstma ei hakka. Jõudsin kodu juurde. Ema ütles, et vanaema tegi temast täna filmi. Putini kohta öeldi, et ta on Stalini poeg. Siis olin ma oma arvustuses valesti kirjutanud, nagu olnuks Putini vanaisa Lenini ja Stalini kokk. Aga koka ja Stalini segi ajamine võis tulla sellest, et ametlikult oli lapsel üks isa, aga tegelikult oli ta sohipoeg. Üks eesti kirjanik nimetas ühte eesti poliitikut lollakaks. Seletati, et nii võivad nad üksteisele öelda sellepärast, et on mõlemad haritlased, aga ERSP liikmed ei või öelda, sest nende hulgas haritlasi ei ole. Filmi lõpus tehti ettepanek see poliitik ära tappa ja näidati, kuidas seda küsimust arutanud mehed röökima hakkasid. Kõige lõpus näidati kahte kirjandusmuuseumi töötajat, kes olid õnnelike nägudega. Taimo helistas Veljole ja tegi talle etteheiteid, et miks Veljo soovis 90-aastaseks saanud naisbioloogile pikka iga, kui üks meesbioloog on veel vanem - 120-aastane.

Mõnes blogis kirjutati sama pealkirjaga sissekandeid, mis oli blogi nimi. Kaks minust nooremat poissi mängisid mängu, kus nad panid kordamööda sedeleid nähtavale. Enne olin mina ka pannud, aga ma ei mäletanud enam, millal võib panna. Küsisin seda neilt poistelt. Nad ei olnud nõus ütlema. Ähvardasin, et kui nad ei ütle, siis mina rohkem kaarte välja ei käi. Või käin siis, kui ise tahan, mitte reeglitega lubatud ajal. Üks neist poistest läks ja ütles administraatorile, et ta minu blogi kanalist kõrvaldaks. Panin sellele poisile sõrme põske, et jääks mulje, et minu peale kaebajad kaotavad kõnevõime. Siis hakkasin kartma, et kui ta seda uskuma jääb, siis ta võib päriselt ka kõnevõime kaotada, mistõttu võtsin sõrme välja.

Mul oli mälestus, et ükskord kui ma saunalaval istusin, tulid sinna naised. Püüdsin meenutada, kas see on päriselt juhtunud või olen seda ainult unes näinud. Üks tüdruk ütles, et kõik saunas käimised jagunevad kaheks - ükskord käis ta koos minuga ja ülejäänud kordadel ilma minuta. Pärast võimuloleku lõppu ei olnud Gorbatšovil vahepeal midagi teha ja ta liitus nii pisikese parteiga nagu Venemaa sakslaste partei. See tuli sellest, et üks sakslanna oli talle sülle istunud. Tõusin lendu. Lendasin teise tuppa. Mõtlesin, et lendaks aknast välja, aga siis mõtlesin ümber, sest teadsin kogemuste põhjal, et unenäos aknast välja lendamine läheb üle kukkumiseks, sest tavaliselt olen harjunud akent kukkumisega seostama. Tänavale tuleb lennata läbi trepikoja ja lennata tasub ainult madalal.