Algas tehnoloogiline ajajärk

Kirjutasin blogisissekannet. Blogikataloogis tuli ette teade, et ärge enam meile uusi sissekandeid saatke, me lõpetame tegevuse. Mõtlesin, et see võib tähendada minu blogi lugejaskonna kadumist. Või hakatakse sinna tulema teise meetodiga. Aga märkasin varsti, et ühtlasi oli öeldud, et asemele tuleb uus teenus, mis klikkide arvu 200 kordistab. See uus gmaili postkast hakkaski tööle. Vana postkasti puhul oli öeldud, kui palju seal veel ruumi on jäänud, aga uuel mitte. Sellega oligi vist ruum muutunud piiramatuks, nagu Tõnu oli ennustanud. Uues postkastis ei leidnud riideid üles. Uuele postkastile ülemineku hetkel olid kõigil vanad riided seljas, aga kui nad need vahepeal ära võtsid, siis uusi enam asemele ei saanud. Üldiselt oli uus postkast palju täiuslikum. Vendade sõbrad rääkisid, et sellega on tehnoloogiline ajajärk alanud ja varasematel ajalooperioodidel pole mingit mõtet. Mina mõtlesin, et ajaloo seaduste tundmine on ka oluline. Võis juhtuda, et kogu süsteem lendab veel õhku, millega tuleb vana aeg tagasi. Vaatasime koos õpetajaga videot, mis Erik oli ükskord minu fotoaparaadiga teinud. Videos kõndis läbi ruumi naiskokk, kes vaatas kogu aeg meie poole. Vahepeal kadus ta koridori seina varju, aga ruumi lõpus ilmus ta jälle nähtavale, jäi seisma, pööras üleni meie poole ja naeratas laialt. Üks tüdruk oli aastaid ühe küla põllul vilja kasvatanud, aga saagid jäid väikseks. Nüüd selgus, et asi oli selles, et ta oli vilja lõiganud juba juunis. Lõikuskuu oli august. Tüdruk oli püüdnud meelde jätta, et juulist üks kuu hiljem, aga tal oli läinud sassi, nagu oleks see juulist üks kuu varem. Olin ühes kohas regulaarselt blogisid lugemas käinud, kuhu oli raske pääseda. Nüüd tulid need blogijad uksest välja ja teatasid, et lõpetavad blogi pidamise ja lähevad tagasi kümme korda tasuvamale tööle. Klaasi taha olid vaatamiseks välja pandud raamatud. Võtsin ühe vana raamatu kätte ja lehitsesin. Üks naine tuli minu juurde ja ütles, et seda ei või käega puutuda, sest see on rariteet. Vastasin, et ega ma seda ei lõhu. Hakkasin teda tagasi panema, aga sulgemisel läksidki lehed kortsu. Ütlesin, et mind aetakse paanikasse. Nüüd nägin, et osade raamatute juures on tõesti silt "rariteet". See oli vanemate raamatute juures, kuigi mitte uuemate. Võibolla uuematesse võis suhtuda nagu raamatukogu raamatutesse, aga vanemaid tuli kohelda muuseumieksponaatidena. Oli ka kirjutatud, et palun mitte neid raamatuid sodida. Seda ma polnudki teinud. Võibolla võis ikkagi kõiki kätte võtta, aga vanemaid ei võinud sodida ja uuemaid võis.