"Herrenkirche oder Volkskirche?"

A. Grenzstein "Herrenkirche oder Volkskirche? Eine estnische Stimme im baltischen Chor". Tartu, 1899. 151 lk.

Selle raamatu lugemine näitab, kuidas uus ja vana saavad kokku. Ma ei ole teda käes hoidnud, vaid lugesin võrgust. Kuna paberil on ta ilmunud 19. sajandil, on ta just seetõttu kiiremini elektrooniliselt kättesaadavaks muutunud.

See raamat on ilmunud nii saksa kui ka vene keeles, aga siiamaani mitte eesti keeles. Autoril oli plaanis küll see eesti keeles samuti välja anda, aga tsensor keelas ära, kuna ta on kirjutatud teravas toonis.

Raamat on baltisakslaste vastane, kuid samal ajal venesõbralik. Raamatu algul kirjutab autor sellest, et Jeesus ja Luther tahtsid luua kõrgetel ideaalidel põhinevat rahvakirikut, kuid selle asemel on välja kujunenud härraskirik.

Keskmises põhiosas kirjeldab Grenzstein Eesti ajalugu ja sakslaste rolli selles. Kuigi saksa vallutajad saabusid ristiusu toomise sildi all, on nende valitsemine olnud kõrgetest humaansetest ideaalidest kaugel. Nad on eestlasi tapnud, röövinud ja näljutanud. Sakslased ei teosta eestlaste olukorda parandavaid reforme, vaid selles osas saavad eestlased loota vaid Vene keskvõimule. Sama moodi, nagu mäletatakse head Rootsi aega, mil samuti keskvõim mõisnike vastu välja astus. Autor ei saa mainida, et Rootsi aeg tundus hea just järgnenud Vene aja algusega võrreldes. Ta nimetab, milliste Vene valitsejate ajal on eestlaste olukord paranenud, kuid mitte seda, et Peeter I ajal see halvenes. Grenzstein kirjutab, et eestlased ei ole kuidagi huvitatud saksluse eelposti säilitamisest Baltimaadel, millist eesmärki on täitnud ka luteri kirik. Luteri kirikus küll järgitakse põhimõtet, et rahvale tuleb Jumalast rääkida emakeeles, kuid sakslastest kirikuõpetajad räägivad eesti keelt vigaselt ja naljakalt. Venestuspoliitika toetajana tuntud Grenzstein kiidab seda, et usuõpetust antakse lastele emakeeles. Selle põhjal võiks järeldada, et luteri kirik ei ole siiski olnud mitte ainult saksluse, vaid ka eestluse kaitsja. Kas eestlased lähevad tulevikus üle vene keelele või jäävad eesti keele juurde, ei pea Grenzstein selles raamatus kõige tähtsamaks küsimuseks. Rahvuslikku liikumist ei pea ta eesmärgiks, vaid vahendiks rahva heaolu tõstmiseks. Sellega on raamat vähem rahvuslik kui riikliku venestuspoliitika alguse eelsed noore Grenzsteini ajaleheartiklid. Kuid sakslaste ülemvõimu kriitika poolest on raamat ikkagi väga oluline.

Raamatu lõpus keskendub autor uuesti kitsamalt kiriku teemale, pakkudes välja, milline võiks olla tulevikukirik. Ta soovib, et eestlaste, lätlaste ja baltisakslaste kirikud oleks lahus, nii et eestikeelseid vaimulikke õpetataks välja Tartus, lätikeelseid Riias ja saksakeelseid Peterburis, kusjuures kõigi hariduse osa oleks ka vene keel. Grenzstein ütleb, et erikeelsete kirikute lahutamine ei oleks rahvuslik põhimõte, vaid vastupidi. See väide tundub ebaloogiline, aga sellega ta pidas silmas ilmselt sakslaste eelisseisundi kadumist. Tulevikukirikult ootas Grenzstein vähem välist hiilgust ja rohkem sisulisele küljele tähelepanu pööramist.