Plastiliiniga mängimine

Ühel päeval ütles Tõnis mängukoera kohta, et see on plastiliinist. Mina vastasin, et ei ole, ma näitan, mis plastiliin on. Võtsin sahtlist välja aastakümneid vana plastiliinikarbi. Tõnis ütles, et nad lasteaias mängivad palstiliiniga. Hakkasime minu plastiliiniga ka mängima, mida tegime koos Tõnisega esimest korda. Tõnis tahtis, et ma teeks plastiliinist linnu ja ranna. Kui ma tegin lapiku plaadi, kinnitas Tõnis, et see on küll rand. Oma mõtte järgi tegin veel sõrmuseid, päikse, päikse sarved, toru, kausi, niidirulli, inimese, kuubi ja seene. Palle tegime nii Tõnis kui ka mina. Plastiliinist palli viskasime üksteisele sama moodi nagu päris palli. Valmis saanud asjad lõhkusime ära. Algul tahtis Tõnis minu lapsena tehtud mehikesi sama moodi ära lõhkuda, aga kui ma neid ei lubanud, piirdus ta nende kätte võtmisega ja kiitis, et väga ilusad. Kui ma tegin plastiliinist kollase porgandi, otsustas Tõnis, et see on hoopis jäätis ja mängis selle söömist, päriselt suhu panemata. Tõnis tahtis teha midagi järjest igat erinevat värvi plastiliiniga. Soovitasin tal erinevaid värve mitte omavahel kokku segada, muidu on pärast ainult ühte värvi plastiliini. Kasutasime selles karbis olevat plastiliini rohkem kui eelneva paarikümne aasta jooksul kokku. Kui olime mängimise lõpetanud, läksime koos käsi pesema.