Jagamine ja korrutamine andsid sama tulemuse

Klaus ütles, et ükskord me käisime Puurmanis pulmas. Vastasin, et mina ei mäleta. Klaus ütles, et seal oli palju kõmmutamist. Nüüd mulle tuli meelde. Aga ma ei mäletanud ikkagi, kelle pulm seal toimus. Klaus oli tulistaja eest voodi taha pikali visanud. Kui sellel oli relv tühjaks tulistatud, ei teadnud Klaus, kas pista pea voodi tagant välja ja tulistada vastu või jätta ta ellu. Tulistaja läks ülemuse juurde ja loovutas relva. Öeldi, et oli näha, et tulistamiseks ei olnudki mingit põhjust, see oli lihtsalt jampsimine.

*
Kummardasin kõrge jõulukuuse kõrval. Mõtlesin, et peab ettevaatlik olema, et kuuske ümber ei ajaks. Kuusk läks sellest hoolimata ümber, et ma teda ei puutunud. Teda oli raske niiviisi püsti tagasi panna, et ta ka seisma jääks. Oksad olid kukkumisega ära nuditud. Isa hakkas pahandama. Ütlesin, et ta ei tohi sellist häält teha.

*
Olime Peedul kirjanike suvila köögis. Uus omanik kõndis läbi köögi tuppa. Kuna siin olid nüüd uued omanikud ja meie olime võõrad, ei tohtinud me enam nii valju häält teha kui varem. Meil oli üks elektrooniline pill, mis koosnes mitmest osast. Kui mängimise lõpetasin, panin need osad karpi tagasi. Pidime minema rongi peale.

*
Ma olin käe peale mitmesuguseid asju kirjutanud ja joonistanud. Seal oli muuhulgas üks arvutustehe. Nüüd nägin, et selle vastus on vale. Olin niiviisi tänaval ringi kõndides kõigile näidanud, et ma ei oska arvutada. Lootsin, et tehe jäi varruka varju. Aga kui käed rippusid, siis nad ulatusid vist varrukast kaugemale välja. See tehe oli kahe murru jagamine. Mul oli läinud meelest, et tagumine murd tuleb jagamisel keerata tagurpidi. Või kui loogika järgi võtta, siis oleks õigema vastuse saanud ikkagi, kui ei oleks keeranud. Proovisin mitu korda arvutada, aga sain iga kord erineva tulemuse. Jagasin ja korrutasin arvu 0,4 kahega. Kahega korrutamine tähendas arvu iseendaga korrutamist. Avastasin, et see on arv, mida korrutades ja jagades saab ühe ja sama vastuse - 0,4. Varem teadsin ainult, et sellised arvud on 1 ja 0. Tahtsin uue avastuse viktoriiniküsimuseks panna. Aga kontollimisel sain jälle erinevaid tulemusi. Otsustasin, et kontrollin hoopis taskuarvutiga. Oli tund klassis 301. Kati S. ütles, et järgmine aasta tahab ta kõige rohkem vanasõnu ja mõistatusi, need huvitavad teda kõige rohkem. Ta käis ringi ja jagas kommi. Kui ta minuni jõudis, siis ütlesin, et ma ei saa kätt kohe kätte. Mul oli käsi ühe niidi taga kinni. Kati kõndis edasi. Kui käe kätte sain, siis ma ei pannud tähele, kas Kati tuli tagasi või mitte. Minu taskuarvuti osadel klahvidel olid klassikaaslaste pildid. Martini laubal ühel klahvil oli sügav vagu. Näitasin selja taga istujatele, et see on jagamismärk. Nad naersid. Jürgen ütles, et ma pidin kellegagi abielluma. Vastasin, et ei pidanud. Jürgen tuletas meelde, et enne ma ütlesin, et ma tahan abielluda, aga hiljem pettusin. Ütlesin, et kui mult küsiti, siis ma midagi vastata ikka võisin, aga see ei tähenda, et ma seda tahtsin. Jürgen ütles, et seda muidugi. Üks väike laps ütles sageli: "See on minu Mõmmi." Ta ei öelnud seda ainult enda mängukaru, vaid kõigi mängukarude kohta. Mina olin ainuke, kes seda kogu elu kuulata võis.

*
Oli kirjanduse tund klassis 307. Õpetaja ütles, mis raamatu me peame järgmiseks läbi lugema. Küsisin, mis kuupäevaks. Õpetaja ohkas ja vaatas oma paberitest järele. Mõtlesin, et kui ma koolis käin, siis mul ei pea olema vaba aega rohkem kui pühapäeviti. Tööpäevadel võin kogu muust õppimisest üle jääva aja kulutada kohustusliku kirjanduse lugemiseks. Mul oli eelmine kohustuslik raamat ka veel lugemata. Mõtlesin seda ka lugeda.