Kohtumised lülijalgsetega

Lugesin "Loomade elust", et päikesevalgust kartev osa hämmalistest koguneb siiski meelsasti elavhõbedalampide valgusesse. Sellest võib vist järeldada, et säästupirnide ajal hakkab neid sagedamini nägema. Aga kuna raamat on ammu kirjutatud, selgub ühtlasi, et elavhõbedalamp ei olegi Euroopa Liidu säästupoliitikaga seoses tehtud leiutis, vaid palju vanem. Minu teada siiski elavhõbedalambid siiani ei ole domineerinud. Ilmselt saadi siis varem aru, et see ei ole kõige parem lambivariant.

Lülijalgsetest lugema hakates mõtlesin, et loen seda raamatut just ajal, kus ilmad lähevad külmemaks ja raamatut ei saa isiklike vaatlustega täiendada. Aga seal kirjutatakse ka raamatute vahel elavatest loomadest. Raamatute vahel elavat raamatuskorpion, kes sööb raamatutäisid. Seega võibolla näeks mõnda olendit ka raamatu enda paberit tähelepanelikumalt silmitsedes. Kui raamatut saab lugeda igal leheküljel erinevatele tekstielementidele suurendatud tähelepanu pöörates, siis erinevate pilkudega saab vaadata ka paberit. Võib vaadata, millised aurad paberi servadesse ja tähtede ümber tekivad, või milline valgus ja vari paberile langevad, või milline on paberi ehitus. Kui ma kontrolliks "Loomade elu" vahelt lülijalgseid otsisin, ma neid ei leidnud. Tegelikult on nii eile kui ka täna laua peal ringi roninud lepatriinu. See lepatriinu on kahe täpiga. Vanasti arvasin vist, et kõik lepatriinud on seitsme täpiga, aga toas olen kahetäpilisi rohkem tähele pannud. Kuigi väljas läheb külmemaks, jääb tuba soojaks, nii et lülijalgseid võib tähele panna talv läbi. Ainult et tuppa on raskem sisse pääseda ja seda koristatakse. Peale lepatriinu olen täna kodus märganud ka ämblikuvõrke, aga kas seal veel elus ämblik ka oli, seda ei näinud.