Karl Ristikivi "Rohtaed"

K. Ristikivi. "Rohtaed". Tartu, 1942. 412 lk.

"Rohtaed" on Ristikivi Tallinna-triloogia kolmas romaan. Esimest osa "Tuli ja raud" lugesin keskkooli ajal. Teist osa "Õige mehe koda" lugesin samuti keskkoolis, aga see jäi umbes keskkohas pooleli. Kolmanda osa lugesin läbi nüüd.

Ristikivil on teisigi triloogiaid. Talle paistab meeldivat muinasjuttudele sarnane kolmeosaline kordus. Kolmekordset kordust võib märgata ka ühe romaani piirides. Sellele juhiti tähelepanu Prantsusmaal toimunud tegevusega romaani saatesõnas ja sama võib märgata ka "Rohtaias". "Rohtaias" on kolmekordne kordus kasulapse motiiv. Kõigepealt on peategelasel endal kasuvanemad, hiljem ei ole tal enda lapsi, vaid kaks kasulast. Korduvaid motiive on teisigi ja kõik ei ole täpselt kolmekordne. Naisi, kes peategelasele meeldima hakkasid, oli vähemalt neli. Kordusid ka laste ja kasulaste kaotamise motiivid - surnult sündimine, röövimine, eluohtlike vigastuste saamine. Lisaks inimeste üksteisest võõrdumine. Surmaohtu satuti seoses sünnituse, kehavigastuse ja vanadusega.

Triloogia erinevaid osi seovad mõned kattuvad tegelased. Peategelane on igal osal siiski erinev - esimesel tööline, teisel kaupmees ja kolmandal kooliõpetaja. Sarnaselt "Tule ja rauaga" algab romaan sellest, et noor inimene põgeneb maalt Tallinnasse, ja mõlemad raamatud lõppevad peategelase kõrges vanuses surmaga. Varane lapsepõlv on mõlema puhul kõrvale jäetud, kuigi vähemalt mina olen pidanud seda enda kõige tähtsamaks eluperioodiks. Kui kirjutada romaan elulooromaanina, siis tõepärase kirjutamise korral tuleb arvestada asjaoluga, et kõrge vanuseni elav inimene jõuab taandarengu ikka, samal ajal romaan kompositsiooninõuete tõttu peab alles kulminatsioonini arenema. See tingib, et elulooromaani on kõige kergem vormistada tragöödiana. Ajalooraamatu puhul see nii ei ole, sest sellist kompositsiooninõuet ei esitata. Ajalugu on võimalik kirjutada jutustusena progressist, kuidas tehakse uusi avastusi ja rahvaarv kasvab. Üks oluline tegelane võib küll surra, aga uued sünnivad asemele. Ristikivi surma-aastal sündisin näiteks mina. Ristikivi romaanid on ajaloolised romaanid, kus võiks sel juhul ajaloolisest progressist juttu olla, aga tema on eelistanud hääbumise teemasid, nagu ütleb juba pealkiri "Viimne linn". Ilukirjanduses on vahel tegemist ka tegelastega, kes elavad lühikest aega. Selliste puhul võib eelistus kergemini kalduda novelli või luuletuse poole. Kõige rohkem luuletusi noorelt suremisest mäletan Jessenini luulekogust.

"Rohtaia" peategelane on mitmete joonte poolest autori enda sarnane. Ka Ristikivi sündis maal, läks sealt Tallinna ja pidi oma elus ka põgenema, seda küll Teise maailmasõja aegse Läände siirdumise näol. Aga kui Ristikivi luuletas paguluses kodumaatusest, siis "Rohtaia" peategelane linnas maale tagasi ei igatse. "Rohtaia" peategelane ja Ristikivi tundsid mõlemad huvi kaugete aegade vastu. Mõlemad avaldasid elus ühe luulekogu. Selle romaani ilmumise ajal oli Ristikivi luulekogu küll veel ilmumata. Sarnaselt peategelase kasupojaga vahetas Ristikivi oma elus nime. See kasupoeg kirjutas samuti luuletusi. Igas kirjandusega tegelevas ilukirjandusteose tegelases tahaks näha autori prototüüpi. Kuid arvestada tuleb ka sellega, et kirjaniku tutvuskond koosneb samuti kirjanikest ja ta võtab prototüüpideks ka oma tuttavaid. Kuigi sõpradeks valitakse võibolla eelkõige neid, kellega suudetakse samastuda.

Raamatu peategelane tahab noorena kaugele välja jõuda, aga keskeas näeb, et lootused ei täitu. Vanemaks saades ta küll tõuseb karjääriredelil, kuid vaid lühikeseks ajaks. Tema ühele luuletusele saab samuti osaks hilinenud tunnustus ja seda esitatakse laulupeo lauluna. Algul peetakse seda eksituse tõttu rahvalauluks, seejärel saab tuttavaks ka õige autor ja avatakse isegi varjunimi. Kuid kõige suurema tunnustuse osaliseks saanud luuletus ei ole see, mida luuletaja ise teistest kõrgemalt hindaks. Selline tunne on mulle tuttav ka vastukajadest minu luuletustele. Minuga sarnaneb peategelane veel selle poolest, et ta mängib vahel malet. Ja tema maletulemuste kirjeldused on mulle ka oma elust tuttavad, et üks vastane peab teda väga nõrgaks, aga teist tal õnnestub võita, hoolimata sellest, et see on hea õpilane. Ja minuga sarnaneb ta veel ajaloohuvi, karskuse ja mittesuitsetamise poolest. Raamatu peategelase elus valmistab karskus suhetes teiste inimestega probleeme. Mina pole enda elus sellega seoses erilisi probleeme märganud, küll aga hindan teisi alkoholitarvitamise korral madalamalt.

Peategelase elu kulgeb tõusude ja mõõnadega. Tülidele järgnevad leppimised ja uued tülid. Inimesed muudavad oma plaane. Kuigi kasupoeg loobub talle kasuvanema poolt pandud roomlase nimest ja võtab selle asemele eestipärase, kirjutab ta hiljem ise eestipärast nime ka roomapäraselt. Vahepeal peategelane pettub inimestes täielikult. Võiks arutleda, et miks peab see pettumine olema täielik, kui võib säilida usk endasse. Aga õpetaja puhul ilmselt võib toimuda ka pettumine endas, kui tal ei õnnestu uut põlvkonda korralikeks inimesteks kasvatada. Selle poolest peaks pühakute elulood olema optimistlikumad teosed, et inimestesse usu kadumisel võib säilida usk Jumalasse, isegi märtrisurma korral. "Rohtaia" peategelane Jumalat eriti ei usu, mõtleb rohkem vanade kreeklaste ja roomlaste jumalatele, aga vanas eas hakkab siiski Piiblit lugema. Selle, et ta inimestes pettus, paistab ta hiljem samuti ära unustavat.

Peategelane haris noorena rohtaeda ja vanemaks saades õpilasi. Minu ettekujutus õpetajast on, et õpetaja räägib palju. Üks minu õpetaja ütles, et tal on mölapidamatus, teine kasutas ingliskeelset lühendit TTT ehk "õpetaja räägib liiga palju", minu õpetajast vanaema on kodustel sünnipäevadel alati kõige jutukam. Aga "Rohtaia" peategelane on küll õpetaja, aga hindab kogu elu antiikajale omast lakoonilisust, oodates seda ka teistelt inimestelt. Tundub küll, et lakooniline on ta rohkem oma kujutlustes, suutmata sellest täielikult kinni pidada. Peategelane idealiseerib Vana Roomat, aga kui raamatu tegevusajal hakkab Mussolini Rooma riiki taastama, siis see ei pälvi mingisugust tähelepanu. Üldse on peategelane kinni antiikajas ja ei ela kaasa oma kaasaegsele ajaloo käigule, kuigi ajaloost huvituvalt inimeselt võiks seda oodata. Ei ole mainitud, et ta elu jooksul Kreekat või Itaaliat vaatamas käiks, samuti mitte muid välisreise. Selle poolest sarnaneb ta samuti mulle, kuna kirjutasin Itaalia kohta magistritöö ise seal käimata. Ristikivi reisis elus rohkem.