Kolm vastukaja

Kirjutasin ajaloo arutelu listi:

Reedese postiga saabus korraga kolm kirjutist minu koostatud raamatute teemal, mis on elus seni ainus selline päev. Arvustati kahte "Eesti mõtteloo" sarja raamatut, "Sirbis" oli üks lugu Hendrik Sepa ning "Keeles ja Kirjanduses" kaks Grenzsteini kohta. Üks soovitus, mida ma olen kuulnud, on mitte kunagi arvustajatele vastata. Aga et on olemas arutelu list, siis ma siiski tänan kõiki kirjutajaid ja ütlen mõne sõna kommentaariks selle kohta, mis puudutab minu kirjutatud saatesõnasid.

Grenzsteini puhul heitis üks kirjutaja mulle ette, et ma olen teda alahinnanud, minnes kaasa müüdiga Grenzsteinist kui venestajast, Sepa puhul heideti ette autori ülehindamist. Tegelikult hindan Grenzsteini kõrgemalt kui Seppa, mis väljendub selles, et saatesõna Grenzsteini kohta on pikem ja selles on lubatud ka teist köidet. Mõni varasem autor on kujutanud Grenzsteini läbinisti negatiivsena, aga mina tõin välja nii tugevaid kui ka nõrku külgi. Tugevate külgede osas on ta mulle sama moodi eeskujuks kui tema vastane Tõnisson, kelle kohta olen samuti kaks raamatut koostanud. Kui vaadata Grenzsteini ja Tõnissoni samade aastate artikleid võrdlevalt, siis Tõnissoni omad on rahvuslikumad ja julgemad, samas Grenzsteinil on ilusam stiil. Grenzsteini tagamõte võis olla teine kui kirja pandu, aga kirja pani ta seda mida pani.

Etteheite, et ma võin autoreid üle hinnata, võtan enne omaks, sest mulle on meeldinud eranditult kõik viimastel aastatel loetud ajalooraamatud ja kõik autorid, kelle raamatuid olen koostanud, ei soovi kedagi maha teha. "Sirbis" kirjutati, nagu ma oleks alahinnanud võrdluses Sepaga praegusi majandusajaloolasi. Tegelikult lause, mida vabas sõnastuses refereeriti, ei olnud mul kategooriline väide, vaid sõnaga "ehk". Ja selle tagamõte ei olnud Sepa ja Valge võrdlus, vaid olin siin listis varem kirjutanud võrdlevalt Sepa ja Laidre ühest sõjaajaloolisest raamatust sama sõja kohta, kus Sepa majandusele pühendatud lõigud olid minu jaoks muljetavaldavamad. Teiseks olen tähele pannud, et Nõukogude ajal ülikoolis käinud eestlased üldiselt, mitte ainult ajaloolased, kasutavad siiani palju Marxi ja Lenini tsitaate, olemata nende oponente lugenud.

"Sirbis" kirjutati veel, et kuigi ma olen ajalugu õppinud, pole ma professionaalne ajaloolane. Väljendit "professionaalne ajaloolane" ei defineeritud, seetõttu ma pole kindel, mida sellega silmas peeti. Aga Sepa raamatu koostamine oli mul 11 kuud põhitegevus, enne seda uurisin aasta Grenzsteini ja kolm aastat Tõnissoni. Tänavu jah on põhitegevus tõlkimine, aga lisatööd tõlke kommenteerimine ja sellele saatesõna kirjutamine.