Villem Ernitsa esitlus

Täna esitleti Villem Ernitsa "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud raamatut "Noorpõlve ideaalid". Esitluse avas Kirjanike Liidu poolt Piret Bristol. Ta ütles, et tema ei ole Ernitsat näinud, sest ta tuli Tartusse aastal 1986, neli aastat pärast Ernitsa surma, kuid et kindlasti on autorit näinud suurem osa esitlusel viibijatest.

Järgmisena rääkis raamatu koostaja Hando Runnel. Talle oli räägitud, et Ernits oli esimene, kes tegi ettepaneku asutada Eesti Teaduste Akadeemia, kohe pärast Vabadussõja lõppu. Nii oli ka raamatu koostaja koostamise ajal akadeemikuks saanud. Ernits olnud paljude asjade algataja, aga ta ei juhtinud neid pärast algatamist enamasti peremehena edasi. Üks asi, millega ta kõige pikemalt tegeles, oli siiski karskusselts. Karskusliikumine oli omal ajal suur ja võimas ja saatis palju asju korda. Kuna Ernits oli karsklane, siis puudus esitlusel pakutavate jookide hulgast alkohol. Üks lugu Ernitsa kohta oli, et kui ta läks kosja, tegi ta seda palja jalu. Tol ajal käidi sageli palja jalu, et saapaid hoida. Saapad rippusid Ernitsal selja peal, aga läksid tee peal kaduma. Kosjad lükati tagasi. Ernits laenas koju minekuks saapad, mida ta ei tagastanud. Kõneleja lasi ringi käia pilti, millel olid Ernits ja Uku Masing.

Seejärel kõneles Peeter Tulviste. Ta oli elanud Ernitsaga samas ühiselamus. Ernitsal oli küll kodu olemas, aga ta ei saanud seal elada. Tulviste arvas, et Ernitsale võiks ausamba püstitada, kuna ta on Tartu vaimu kehastus. Ernits käis väga palju väga erinevate teaduskondade kaitsmistel. Tal oli alati pliiats taskus, selle tõstis ta sõna küsimiseks üles ja esitas küsimusi. Kui Ernits elaks, oleks ta tulnud ka tänasele üritusele. Ühel korral Nõukogude ajal oli Ernits ühel koosolekul öelnud: Meie kohta öeldakse, et me oleme natsionalistid. Kui vaalaskala neelas Joona alla, kas Joonas pidi vaalaskala kõhus natsionalist olema? Keegi oli kaebama läinud.

Järgmisena kõneles Ülo Matjus. Ma võin osalt segi ajada, mida rääkis Tulviste ja mida Matjus. Matjus rääkis ühe asjana, et kui ajaloost on teada, et üks roomlane lõpetas iga kõne sõnadega: Kartaago tuleb hävitada, siis Ernits oli öelnud koosolekutel: Kalevipoeg tuleb Emajõe äärde tagasi panna. Selle ta jättis ütlemata, et see on Vabadussõja mälestusmärk. Ernits ei käinud palju mitte ainult kaitsmistel, vaid ka muudel koosolekutel.

Hando Runnel võttis uuesti sõna. Ta meenutas, kuidas Ernits oli Nõukogude ajal öelnud, et Tammsaare on kaevanud, et miks Asutav Kogu kõigile maad ei jaganud, aga me ei saanud maad jagada rohkem, kui seda oli. See olnud umbes samasugune lause kui Kalevipoja tagasipaneku nõudmine. Ernitsa talu pärimise ümber olid mingid tülid. Kes on selliseid asju näinud, see ahnetele inimestele ei aplodeeri.

Sõna võttis Villem Ernitsa sugulane Anu Ernits. Ta polnud Villem Ernitsat oma silmaga näinud, sest sündis selleks liiga hilja. Aga ta oli ülikooli ajal Villem Ernitsa kohta palju teada saanud. Ta oli kõne alla tulnud ka ühe võimaliku raamatu koostajana. Seda tööd ta enda peale ei võtnud, aga tal oli väga hea meel, et raamat on ilmunud.

Üks sõnavõtja rääkis, et ühel korral ta oli prügikastist leidnud hulga raamatuid. Kuna ta on raamatukogu töötaja, siis ta uuris neid lähemalt. Ühe raamatu vahelt oli ta leidnud Villem Ernitsa kirja, mille ta oli kaasa võtnud.

Mart Jagomägi kirjastuse esindajana kinkis raamatuid. Ta rääkis, et põlise tartlasena on ta Villem Ernitsat näinud ja et Ernits ei esitanud üritustel mitte lihtsalt palju küsimusi, vaid häid küsimusi.