Teisiti paistvad puud

Vaatevälja piiril kasvavad puud paistsid inimestena, kes kõik seisid või kõndisid näoga minu suunas, kõigil mütsid peas. Kui rääkisin sellest vennale, ütles vend, et huvitav, mis silmaseisund see on. Siis pilvede liikumise tõttu valgus muutus ja asi ei paistnud enam nii. Kõndisin mööda metsavahelist maanteed. Järve otsa jõudes nägin kupliga laternaid. Tundus, et enne olid need kuplid paistnud peade ja mütsidena. Kui ma tegeliku põhjuse teada sain, ei saanud vist enam valesti näha. Edasi kõndides nägime maapinnal kurge. Ütlesin vennale, et ta tuleks edasi, kurg võib inimese ära tappa. Aga vend ei kuulanud, vaid jäi lamades kurge vaatama. Kõndisin edasi üksi. Läksin sügavamale metsa alla, teest kaugemale. Varsti võtsin uuesti suuna teele. Ma mäletasin, mis suunas see jääb. Keegi oli vist õpetanud, et metsas kõndides ärge tehke pöördeid, siis ei eksi ära. Teele jõudes tuli mulle vastu lõhkuv hobune. Hakkasin tema eest põgenema. Hüppasin üle aia, aga hobune hüppas järele. Mõtlesin, et kui ma jookseksin ringiratast ümber puu või roniksin puu otsa, võibolla hobune siis ei saaks kätte. Aga siin ei olnud sellised puud, mille otsa oleks saanud kiiresti ronida. Lõpuks hobune lõpetas jälitamise. Vastu tulid meie omad. Küsisin, kelle see hobune seljast viskas. Vastati, et seda ei tea, aga nimetati, kelle hobune eelmine kord seljast viskas. Kõndisin edasi mitte täpselt mööda teed, vaid umbes. Tee asukoht hakkas meelest minema.