Presidendi leidmine

Kui mul ei ole seaduse järgi enne saadikuks saamist presidendivalimistel hääletamise õigust ja ka hääleõiguslikel on salajane hääletamine, siis ma ei pea tingimata ütlema, kes oleks minu arvates parim Eesti president. Blogi valimiste rubriigis võiks siiski valimised ära tähistada, aga võin ka ajaloolasena presidendi leidmise eelloost kirjutada.

Eile Eesti presidendiks valitud Alar Karis oli enne seda Eesti Rahva Muuseumi direktor, mis teeb ta ajaloolastele eriti tähtsaks. Karisel erinevalt paljudest Eesti poliitikat juhtinutest pole küll ülikoolis omandatud ajalooharidust.

Eesti Rahva Muuseumil on oma ajaveeb, kust võib lugeda Karise varasemaid mõtteid. Aadressil https://blog.erm.ee/?p=14651 räägib ta enne presidendiks kandideerimist tänavuse aasta 16. aprillil antud intervjuus, kuidas ta ei taha ega kavatse presidendiks saada:

1) "Ja minna poliitikasse minu eas, hakata seal oma asju ajama – see ei ole lihtsalt võimalik. Seda võivad lubada endale küll minu eas inimesed, aga need, kes on olnud poliitikas juba 20-30 aastat. Kuid mina, kes oleksin sel juhul noorpoliitik, ei saaks seda kindlasti endale lubada ja lõpuks mind kas heidetakse välja või ma astun ise parteist välja."

2) "Minul on presidendile väga kõrged nõudmised ja ei näe endal neid isikuomadusi, et seda ametit pidada. Olles näinud erinevaid presidente, kohtunud kuningate ja šeikidega, ei oska mina leida, et oleksin selle ameti pidaja."

Grenzstein ja Jüri Allik on arvanud, et hästi tehakse vaid seda tööd, mis meeldib. Aga käitumisteraapia põhimõtete järgi võib huvi tekkida ka tegevuse käigus. Mõni asi meeldib küll juba enne teraapiat. 

Teises tänavu kevadel avaldatud sissekandes https://blog.erm.ee/?p=14744 ütleb Karis, et Eesti Rahva Muuseum on kogu rahva muuseum. Otsingumootoriga võib vaadata, kui palju on pruugitud väljendit "kogu rahva president". Mäletan ka kunagist Siim Kalda valimisbrošüüri, kus Kallas ütles, et Reformierakond ei esinda laiskade huve. Ilmselt ka erinevad muuseumikülastajad eelistavad erinevaid muuseume.