Eksami vastuvõtja

Olin teistega samas ruumis ja õppisin magistrieksamiks. Läksin ülikooli kohale. Õppejõud küsisid, kas mul on nimekirjas tagapool olevad raamatud ka läbi loetud. Vastasin, et on. Sain oma paberid tagasi. Sinna oli tehtud parandusi. Olin kasutanud ühte tähte sõnana, õppejõududele tundus, et see on viga. Juhendaja ütles, et ma läheks nüüd Konstantinoopoli. Ta ütles, et ma läheks eksamit tegema mõne vaimuliku juurde. Olin nimelt kirjutanud magistritöö õigeusu kirikust. Juhendaja ütles, et ma enam tema autoriteedile ei toetuks. Mulle hakkas tunduma, et nüüd võib mul magistriõpe ka lõpetamata jääda. Ma polnud maksimaalselt põhjalikult õppinud, mõeldes, et teen eksami juhendajale, kes on sõbralik. Aga vaimulikule eksamit tehes oleks võidud detaile pinnima hakata. Kui eksamil oleks küsitud, kas ma olen ise õigeusklik, siis oleksin vastanud, et ma olen rohkem luterlane. Kui oleks küsitud, kas ma Jumalat usun, oleksin vastanud, et Jumala olemasolu ma eriti ei usu, aga ma täidan käske. Võibolla peaks Konstantinoopolis Oti juurde minema, ta peaks ka Konstantinoopolis elama. Mõtlesin välja, et teen eksami Kulmarile, temaga olen ma juba varem tuttav ja tema on sõbralik.