Istusin üritusel. Öeldi, et algavas ettekandes räägitakse ühest 38-aastasest. Mõtlesin, et võibolla minust. Räägiti veel selle eelseisva ettekande sisust ja mõtlesin endiselt, et see kõik võib käia minu kohta, aga ei ole kindel. Alles siis, kui öeldi nimi, kellest räägitakse, sain aru, et see ei ole mina. Ettekannet kuulates kirjutasin konspekti nimesid üles, kuigi ei saanud aru, mis nende nimedega seostuma peab. Minu naabruses istuv mees kummardus minu konspekti kohale, et vaadata, mida ma olen kirjutanud.
*
Hakkasin tegema lumekuuli. Mõtlesin, et nüüd lapsed arvavad, et minuga võib lumesõda pidada. Läheduses seisis kolm poissi, kellest üks vaataski kõhklevalt, kas mind võib visata. Kui olime paar kuuliviset vahetanud, küsisin sellelt poisilt, kas tal said kindad märjaks. Ta vastas, et tal ei olegi kindaid. Küsisin, kas tal külm ei ole, poiss vastas, et ei ole. Ütlesin, et siis on hästi. Poisid eemaldusid. Eemal seisis ema, kellega ma enne olin koos tulnud, ja vaatas sillalt alla. Ta ei näinud mind ja hüüdis minu nime. Hüüdsin vastu, et ma olen siin. Ema ei kuulnud ja hüüdis mind uuesti. Püüdsin hüüda valjemini, et ma olen siin, aga ema ikka ei kuulnud. Ta läks mind silla alt otsima. Mõtlesin, et kui ma ei ütle kohamäärust, siis ei pruugita aru saada, mis suunast hääl tuleb. Nüüd hüüdsin pikemalt, et ma olen siin, silla peal. Nüüd üks mees sai aru, et mina olengi otsitav ja läks seda emale ütlema.
0 vastukaja:
Postita kommentaar