Boriss Uspenski. „Vene kultuuri jõujooni. Valik artikleid“. Tõlkinud ja kommenteerinud Peet Lepik. Ilmamaa, Tartu 2013. Loetud leheküljeni 294, kokku 664 lehekülge.
See raamat on tõlgitava Masaryki raamatuga teemalt sarnane, aga teistsuguse nurga alt. Masaryk eelistas läänlasi slavofiilidele ja kiitis, et Peeter I tegi Venemaa läänelikumaks. Masaryki raamatut esimest korda lugedes jätsin küll nimetamata, et Masaryki raamatu järgi on läänlase sõnal kitsam ja laiem tähendus, ma nimetasin laiemat, Masaryk ise eelistab kitsamat, mille järgi on see vaid 19. sajandil slavofiilsusele vastuseis, kuigi ta kirjutas teistsuguste nimetuste all ka nendest, kes on läänlased laiemas tähenduses.
Uspenski on Peeter I tegevuse suhtes kriitilisem. Masaryki järgi on Peeter I ajal jätkunud usureformid reformatsioon Venemaal. Aga reformatsioon Läänes tähendas muuhulgas kirjaoskuse levitamist, Uspenski järgi Peetri ajal venelaste kirjaoskus vähenes. Peeter I ei läinud küll üle ladina ega gooti tähestikule, aga muutis vene tähestiku Lääne omale osaliselt sarnasemaks, nähtavasti kõik ei saanud siis uut moodi tähestikku selgeks.
Masaryk oli rahul, et Peeter tõi pealinna Moskvast uude kohta, mis muutnud Venemaa euroopalikumaks. Uspenski aga näitab pealinna kolimise teist külge, et nüüd tohtis kivimaju ehitada vaid uues pealinnas, Moskva seevastu muutus kivilinnast puulinnaks.
Erinevusi Masaryki ja Uspenski vahel on ka teiste ajalooperioodide kirjeldamisel. Masaryk kirjutab, et Venemaa on vaadanud Lääne poole ja mongoli-tatari ike Venemaale nii sügavat jälge jätnud ei ole. Uspenski järgi on jälg siiski olemas, ainult seda olevat vähe uuritud.
Hiljuti kritiseerisin ühte loetud magistritööd, et see on liiga referatiivne. Uspenskile sellist etteheidet teha ei saa, aga tal esineb teine probleem, et kui ta arutlema hakkab, ei saa kõigi mõtetega nõus olla. Näiteks arvab Uspenski, et malet mängides ei ole vaja tekkinud seisule eelnenud käike mäletada. Nii see siiski ei ole, sest eelnevatest käikudes sõltub, kas saab viiki nõuda ning kas etturi möödalöömine või vangerdus on veel lubatud. Ühes malenurgas kirjutati, et maleülesannete koostamise võistlustel on tingimus, et kuigi ülesanne on vaid üks seis, peab see seis olema algseisust tulenev. Ja maleõpikus soovitatakse maletajal igal käigul mõelda, kas ta on lauale tekkinud seisu juba varasemas elus näinud, et kasutada ära varem omandatud kogemused.
Ma ei olnud unenägude üleskirjutajana nõus ka kõigega, mida Uspenski arvas unenägude kohta. Raamatus on trükitud ära oletus, et võibolla unenägudes liigub aeg vastupidises suunas kui ärkvel olles. Päris nii see siiski olla ei saa, muidu peaks unesrääkija rääkima tagurpidi ja uneskõndija ei saaks alustada teekonda oma voodist.
Arvasin Uspenskist erinevalt ka ajaloo mõistest. Olen ka varem kirjutanud, et minu definitsiooni järgi on ajalugu lugu kõigi aegade kohta, Uspenski erinevalt minust või Masarykist nõustub nendega, kelle arvates ajalugu on vaid minevik. Uspenski kultuuriteoorias on minevik aga oluline, sest erinevalt tema maleteooriast tähendab kultuur tal alati mineviku mäletamist. Kas siis see inimene on kultuursem, kellel on parem mälu ja kes on seetõttu kättemaksuhimulisem? Kas futuristid olid kultuuritegelased või kultuurihävitajad, kui nad tahtsid mineviku kultuuriga sidemeid katkestada?
Uspenski teine seisukoht kultuuri kohta on, et kultuur esineb vaid inimestevahelises suhtluses, mitte üksikisiku jaoks eraldi. Aga sahtlisse kirjutav autor ei tea ette, kas keegi teine tema sahtli avab või mitte. Ja ka raamatu müüki panemise korral ei tea kindlalt ette, kas seda ostetakse või lugemise korral hiljem mäletatakse. Vaid ühe inimese mõtetesse jääv luuletus on minu meelest siiski kultuursem tegu kui teisele inimesele kallale minemine.
Uspenski kirjutab, et Venemaal on olnud vastuseisu mitteõigeusklike keelte kõnelemisele. See on mulle endale tuttav, et lapsena oleksin tahtnud õppida koolis vene keele asemel soome keelt ja praegu häirib mind kõige rohkem inglise keele liigtarvitamine. Uspenski näitab, et kuigi kreeklased olid samuti õigeusklikud, pidasid venelased ennast paremaks ka kreeklastest, põhjendades seda sellega, et vene õigeusk on uuem. Nikoni ja Peetri I reformide ajal vanausuliseks jääjad aga uut ei tahtnud, vaid arvasid, et õiged on sellised usurituaalid, mis on traditsioonilised.
0 vastukaja:
Postita kommentaar