Romaan Vändrast

E. Särgava. „Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!“. Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1968. Käsikirja trükiks redigeerinud, järelsõna, kommentaaride ja sõnastikuga varustanud Olev Jõgi. I köide 560 lehekülge, II köide 584. Loetud osaliselt – algust, lõppu, keskpaika ja saatesõna.

Selle romaani tegevus toimub peamiselt 1840. aastatel Vändras. Esimeses köites ja teise köite algul elab seal teiste hulgas Jannsen, teise köite lõpus toimetab ta juba Pärnus „Perno Postimeest“. Peale Jannseni on romaanis juttu ka teisest Vändra kirjamehest ning vaimulikust Körberist, samuti paljudest muudest Vändra elanikest.

Saatesõnast selgub, et see on veel üks raamat, mille algkäsikiri ära põles. Autor kirjutas selle pärast ära põlemist uuesti, sama moodi nagu Carlyle „Prantsuse revolutsiooni“. Kuid oma elu viimase teose sai E. Särgava valmis vaid osaliselt – algul oli tal plaanis kirjutada kolm korda rohkem ja esimest kolmandikku lühemalt. Raamat ilmus toimetatuna juba pärast autori surma.

1840. aastaid on nimetatud näljasteks neljakümnendateks. Siis oli kogu Euroopas halb ilm, Iirimaal oli näljahäda, erinevates Euroopa riikides toimusid revolutsioonid ja Eestis usuvahetusliikumine. Raamatus arutatakse muuhulgas, kas minna usuvahetusliikumisega kaasa või mitte. See, millise usu inimene valib, võib sõltuda ka sellest, millise usu vaimulik on tema kihelkonnas võimekam. Vändras luterlane Körber oli ilmselt keskmisest võimekam, sest tema trükis ilmunud teoste arv on suur.

Jannsenit kujutatakse romaanis teiste Vändra inimeste silmis upsakana, ta polevat tahtnud paremasse ametisse saades enam vanu tuttavaid tunda. Olen varem lugenud Jannseni päevikut, kus ta peab ka ise üheks oma põhipatuks kõrkust. Kuid ta ei olnud erinevalt mõnedest teistest kadakasakslane, vaid jäi eestlaseks ja kutsus ka teisi üles eestlaseks jääma. Raamatu pealkirjaks olev laulusalm tundub vihjavat sellele, et Jannsen läks Vändrast Pärnusse, kus ta tegi kirjatööd. Kuid Jannseni Pärnu päeviku järgi ei olnud tema majanduslik olukord Pärnus sugugi kerge. Kui ta tegi kirjatööd, siis ta andis ka teistele inimestele huvitavat lugemist. Kirjatöö tegemise üks põhjus võib seletada sellega, kui ta oma ajalehe misjonilisas põhjendab misjonitöö tegemise vajadust sellega, et Jeesus on andnud oma õpilastele misjonitöö tegemise kohustuse.

Raamatus talupoegade elu kirjeldades arvatakse, et kui inimene näeb, et kellelgi on hea välimus, siis ta tahab seda enda vastu suruda. Ma tahan vahel hoopis, et see inimene minu vaateväljast kaoks. Raamatus on erinevaid kosjas käimise kirjeldusi, kus kordub, et mees läheb kosja, naine algul tõrgub, aga siis annab järele.

Kui ühe tegelase kohta oli esimest korda kirjutatud, et see naeris magusalt, siis arvasin, et see on iseloomulik sellele tegelasele. Aga hiljem teised tegelased naeravad ka magusalt, järelikult see väljend iseloomustab hoopis autorit. Keeleliselt esineb raamatus nii eesti kirjakeelt, 19. sajandi murdekeelt kui ka saksa keelt.

Saatesõna järgi kuulub see raamat kriitilise realismi alla. Autor on ise Vändrast pärit ja püüdvat kirjutada tõepäraselt, prototüübid on reaalsed inimesed. Mõne asja kohta on kommentaarides öeldud, et see on kirja pandud tõest erinevalt, mõnda kohta olevat toimetaja ka tõepärasemaks muutnud.