Olime veekogu ääres. Mina kõndisin paadisilla moodi sillal edasi-tagasi, teised olid kaldal. Vaatasin kalu. Ütlesin, et kalad neelavad massiliselt üksteist. Klaus vaidles vastu, et nad teevad seda harva. Mina ütlesin, et võibolla sõltub kellaajast, kaladel on kindlad söömiskellaajad. Sellega oli Klaus nõus.
*
Lugesin ühest üritusest. Kirjutati, et seal võitjate auks ei lauldud, et üritus oleks sõbralikum. Kirjutati, et Nõukogude Liidu meistrivõistluste võitmisega andis Eesti Leedu korvpallimeeskonnale lõpliku hoobi. Mõtlesin, et võibolla tol ajal hoidis korvpall sõja ära, aga kui Eesti enam neil meistrivõistlustel ei osale, võib sõda tulla. Vanaema näitas ürituse fotolt, kes olen mina. Ma ei tundnud ennast ka ära. Ütlesin, et ma sarnasusi näen palju, aga ei tunne konkreetseid inimesi ära. Olin jäänud viimase külalisena vanaema poole. Vanaema andis mulle taksopeatuse aadressi, et ma saaks koju minna. Arvasin, et võibolla ma lähen jala. Ütlesin, et loen veel ajalooajakirja viimase lehekülje läbi, siis lähen koju.
0 vastukaja:
Postita kommentaar