KÜSIJA: Milliseid teemasid sisaldab raamatu viimane kolmandik?
VASTAJA: Juttu on neljast Apenniini poolsaare kõige lõunapoolsemast maakonnast, millest kaks on liidetud samasse peatükki. Neljas peatükk on Sitsiiliast ja viies Sardiiniast. Muuhulgas on juttu kolmest ajalooliselt keskmisest suurema kuritegevuse piirkonnast: Napolis on tegutsenud kamorra, Sitsiilias maffia ning Sardiinias bandiidid.
Raamatu lõpus nagu alguseski on üldsosa, aga kui enne sinna jõudmist arvasin, et hakatakse kirjutama sellest, mis on kogu Itaaliale ühine, siis tegelikult on paljuski ka üldosas juttu sellest, et Itaalia erinevad piirkonnad on üksteisest väga erinevad, kuivõrd palju sajandeid oli Itaalia killustatud erinevateks riikideks. Kui eespool välditi Teisest maailmasõjast hilisemat poliitikat, siis üks lõpupeatükk annab ka sellest lühiülevaate. Uuema aja peaministritest nimetatakse nimeliselt Andreottit ja Berlusconit, parteidest ühe peatüki ühes lauses Põhjaliigat, millest ma mäletan, et see tahtis 1990. aastatel Põhja-Itaalia iseseisvumist Padaania Vabariigi nime all. Kui eespool ma panin tähele, et ollakse küll kliimamuutustest teadlik, aga õhutatakse inimesi reisima, siis lõpuosa on natuke rohelisem, soovitakse reisida maad mööda, mitte lennukiga, kuna lennuk reostab rohkem.
KÜSIJA: Kirjutasid magistritöös sellest, milliseid vigasid on olnud Eesti päevalehtede Itaalia teemalistes kirjutistes. Kas vigu on ka selles raamatus?
VASTAJA: Raamatus öeldi ühes lauses, et Itaalia pole kunagi olnud koloniaalvõim. See on vale, Itaalial olid juba enne fašistide võimuletulekut kolooniad Liibüas ja Somaalias, fašistid vallutasid ka Etioopia ning Albaania ning alasid Teise maailmasõja lahingute käigus. Võibolla pidas raamat silmas, et Itaalial oli vähem kolooniaid kui Inglismaal, Prantsusmaal või Hispaanial. Kuid raamatus loetakse Itaalia ajalooks ka Rooma ajalugu, Rooma kolooniad ümbritsesid tervet Vahemerd. Ja ühes raamatus nimetati impeeriumiteks ka keskaegseid Itaalia kaubandusriike, kuivõrd neil oli meretaguseid valdusi.
KÜSIJA: Eelmistes intervjuudes võrdlesime seda raamatut muude teostega, aga mitte veel ilukirjanduslikega. Võrdle seda raamatut Pirandello novellidega.
VASTAJA: Kui kirjutasin bakalaureuseõppe lõputööd, lugesin suvevaheajal kodus leiduvaid itaalia kirjanike raamatuid. Vist tol suvel lugesin ka Itaalia kirjaniku Luigi Pirandello novellikogu. Sellele novellikogule ja nüüd loetavale reisiraamatule on ühine, et mõlemad kirjutavad ilusat väljatoovas stiilis. Kuigi reisraamatu viimases kolmandikus on juttu kuritegevuspiirkondadest, leidub ka selles pisut mõistmist, et Sardiinia bandiidid tegelesid kuritegevusega ellujäämise nimel või et mitte kõik Sitsiilia elanikud ei toeta maffiat. Erinevus kahe raamatu vahel on, et Pirandello novellidest ma ei mäleta ajaloolisi isikuid, aga reisiraamatus pööratakse minevikukuulsustele suurt tähelepanu. Reisiraamat on mõeldud inimestele, kes suudavad välisreisi ette võtta, aga ühes Pirandello novellis oli tegelane, kes ei käinud vanaduse tõttu isegi oma kodust väljas ja märkas seetõttu kevade saabumist teistest pereliikmetest hiljem. Erinev on ka, et ühes teises Pirandello novellis räägib tegelane kosmose suurusest ja planeedi Maa väiksusest, aga reisiraamat ütleb, et Itaalia suurlinnad on nii suured, et kuluks rohkem kui inimelu, et üks linn läbi uurida. Sarnane on, et Pirandello kujutab perekondlikke jutuajamisi ja ka reisiraamatu lõpuosa ütleb, et itaallastele on erakordselt tähtis nende perekond.
KÜSIJA: Lugesid põhikooli õpilasena romaani „Garibaldi“. Võrdle nüüd loetud raamatut selle romaaniga.
VASTAJA: Romaanis Garibaldi reisib ühest riigist teise võitlemise eesmärgil. Ka reisiraamat õhutab reisima, aga mitte võitlemise, vaid elu nautimise eesmärgil. Romaanis Garibaldi oli vahepeal vangis, aga reisiraamatust on näha, et nüüd teda austatakse, Itaalias on palju Garibaldi ja teiste risorgimento tegelaste nimedega tänavaid. Romaanis ei ole Garibaldil varandust, aga reisiraamat mainib, et lõpuks ostis ta endale terve saare Sardiinia külje all. Romaanis saab Garibaldi üleloomuliku ilmutuse. Reisiraamat mainib samuti korduvalt, et Itaalias on maagiat, aga see on rohkem kõnekujund, seda ei kirjutata lahti. Garibaldi oli valmis eluga riskima Itaalia ühendamise nimel, magistriõppe ajal ma lugesin väljendit „Napolit näha ja siis surra,“ reisiraamatus öeldakse korduvalt, et mingid Itaalia toidud on nii maitsvad, et nende söömise nimel võib surra. Aga kõige lõpus öeldakse, et ei ole ühtset Itaalia toitu, vaid see on igas piirkonnas erinev.
0 vastukaja:
Postita kommentaar