Hermanni luulekogud

1) “K. A. Hermann’i Salmikud. Esimene kimbukene”. Tartus. Schankenburg’i trükk ja kulu. 1881. 66 lehekülge.

2) “K. A. Hermann’i Salmikud. Teine kimbukene”. Tartus, K. A. Hermanni trükk ja kulu 1892. 186 lehekülge.

KÜSIJA: Võrdle neid kahte luulekogu.

VASTAJA: Teine köide on esimesest umbes kolm korda paksem. Esimene sisaldab eestikeelseid originaalluuletusi ja tõlkeid saksa keelest, teine emakeelseid originaalluuletusi ja tõlkeid paljudest keeltest. Ka temaatiliselt on teine kogu mitmekesisem. Esimeses on põhiteema rõõm ja kõrvalteema kurbus, teises on teemasid rohkem. Vist esimeses kogus ütleb jutustaja, et teda teeb rõõmsaks muusika, aga teises kogus on aastaaegade teemalised tsüklid ja tuleb välja, et meeldivad aastaajad on ainult kevad ja suvi, külmal aastaajal minategelane ei laula.

KÜSIJA: Mis oli nende kogude parim luuletus?

VASTAJA: Praegu mäletan parimana viimasel päeval loetud saksa luuletaja Heine tõlget. See oli minu jaoks huvitav nii unenäo teema kui ka rütmi poolest. Raamatu lõpu poole oli ka üks teine Heine luuletus, see nii hea ei tundunud. Kirjutan ka ise unenägusid üles, aga vähemalt proosalausetega kirjutades ei tundu tulemus nii dramaatiline kui Heine luuletused.

KÜSIJA: Mis olid luulekogude nõrgad kohad?

VASTAJA: Autor ei tunne psühholoogiat. Ta on valinud teistelt autoritelt luuletusi, mis väljendavad samu mõtteid, mida tema enda omad, nagu ka tänapäeval koostatakse temaatilisi antoloogiaid. Kui ta ütleks minavormis, et tema lemmikaastaajad on kevad ja suvi, siis saaks teada ühe inimese maitse, aga kasutatakse meievormi, eeldades justkui, et kõik inimesed on ühesugused. Ott Arderi hilisemas luuletuses öeldakse, et hea on iga aastaaeg ja Puškinile meeldis talv ka 19. sajandi esimesel poolel.

KÜSIJA: Võrdle Hermanni luuletusi tema muude kirjutistega.

VASTAJA: Hermann tegeles keeleuuendusega ning avaldas keeleteaduslikke kirjutisi. Kui ta ajalehes põhjendas, miks sõna ‘sündimisepäev’ asemel võiks hakata kasutama lühemat sõna ‘sünnipäev’, siis luuletus keeleteooriat ei sisalda, aga viib sõna ‘sünnipäev’ juba praktikasse.

Ajalehtedes pidi avaldama keisrit kiitvaid juhtkirju ja Hermanni kujutletava päeviku autor paneb teda ka päevikus keisrit kiitma. Ka teises luulekogus on üks keisrit kiitev luuletus, aga võib tähele panna, et ainult üks, kui muud teematsüklid on pikemad. Ja see üks luuletus on tõlgitud vene keelest ja paigutatud surmateemaliste luuletuste ette, nagu oleks ka keiser midagi halba.

KÜSIJA: Võrdle Hermanni luulekogusid Jannseni laulikutega.

VASTAJA: Jannsen tõlkis laulusõnu olemasolevatele viisidele ja kirjutas originaalluuletusi vähe, Hermann kirjutas ise viise, aga ka originaalluuletusi rohkem kui Jannsen. Jannseni laulusõnades on rohkem usuteemat. Jannsen ei hinnanud rahvalaulu, aga Hermann tõlgib ka teiste rahvaste rahvalaulude sõnu. Jannsen vahendas saksa kultuuri, Hermann on kirjutanud, et eestlased peaksid eelistama oma laule saksa lauludele, välismõjudest saksa mõju on tal ülekaalus ainult esimeses köites. Teises köites on palju tõlkeid ka soome keelest ja sugulaskeeltest on esindatud ka ungari keel.

KÜSIJA: Võrdle Hermanni luuletusi tänapäeva laulusõnadega.

VASTAJA: Tänapäeva laulud võivad olla ropumad ja destruktiivsemate sõnadega. Aga ka Hermanni luuletustes sooritatakse või kaalutakse õnnetu armastuse pärast enesetappusid. Hermanni luuletused on monogaamsemad, tänapäeval mõni laulab lahkuminekust või mitmenaisepidamisest. Hermanni sõnades on suurim unistus olla teise inimesega koos, mina salvestasin viimati laulu inimeste eest metsa põgenemisest. Tänapäeval tehakse naljalaule, Hermanni omad on tõsisemad ja sisaldavad nagu Jannsenilgi palju sõna ‘oh’.