Talvesõda

Kirjutasin siin, kuidas lugesin Antti Tuuri raamatut romaanide kirjutamisest. Pärast nõunik ka lehitses seda ja avaldas imestust, et kes küll sellist lugeda viitsib. Ütlesin, et mina küll viitsisin. Nõunikku hakkas siiski ka huvitama, milline selle autori raamat meil juba varem oli. Ta võttis riiulist välja raamatu "Talvesõda". Algul mõtlesin selle kohta ainult, et imelik kaas, Sooome kaart mingit joontega, mis ei ole läänipiirid. Aga kui seda riiulisse tagasi ei pandud, siis lugesin selle ka läbi. Läksin isegi tavalisest hiljem magama, et mitte lugemise lõpetamist järgmisse päeva jätta. See on küll raamatute lõppude lähenemise puhul tavaline. (On juhtunud, et olen proovinud enne viimase peatüki lugemist magama jääda, aga pole õnnestunud.)

Meeldiv raamat ebameeldiva asja kohta oli. Ilma liigse dialooogita, kergelt jälgitav. (Või oli mu enda keskendumisvõime parem kui mõnikord?) Sellise raamatu lugemisega on nii, et ühelt poolt saab ajalugu selgemaks, aga teiselt poolt võib jääda uskuma midagi, mida päriselt pole olnud. Ei saanud ka sel korral aru, mis on autori väljamõeldis, mis kellegi teise väljamõeldis ja mis puhas tõde. Tuleb meelde, kuidas ma magistriõppe seminariski reageerisin kaasmagistrantide jutule, et kolmandas klassis loetud "Nimed marmortahvlil" räägib küll asjadest teisiti kui nemad.