Lugu kelladega

Nägin unes, et olin Jakobi mäel. Seal oli palju sipelgaid ja ühte teist putukat. Köhisin välja ka palju ämblikke. Ütlesin, et sellest ei ole kasu, et siin on palju putukaid, sest ämblikud söövad nad kõik ära. Ütlesin, et köhisin iga sekund ühe ämbliku välja. Hakkasime korjama ühte ravimtaime. Kui see oli korjatud, siis ei teadnud me, kuidas seda omavahel ära jagada, sest olime seda saanud nii vähe. Tegin ettepaneku, et koju viimise asemel keedame sellest kohe teed. Nii tegimegi ja jõime seda ühiselt.

Ajalehes kirjutati, et inimestel on koduleheküljed enesekaitseks, juhuks kui nende kohta mingit laimu levitatakse. Mõtlesin, et mina oma blogis avaldan hoopis materjale, millest mõni võib mind just kahjustada. Ajalehes oli ka nimekiri inimestest, kellel selline kodulehekülg on. Ühena oli nimetatud Piretit. Ma ei saanud aru, miks just teda nimetati, kui tema oli endale alles hiljuti kodulehekülje teinud, aga Oudekkil oli juba ammu. Ajaleht pidas vist Piretit väga tähtsaks. Nad võibolla ei teadnudki, et ta ei tööta enam vanal kohal. Mul oli olemas üks naljakodulehekülg. Avasin selle. Nägin, et see on milllegipärast ingliskeelne. Siis nägin, et seal on ka väike aken, millele klikkides avaneb eestikeelne variant, kui kasutaja seda märkab. Kuna leheküljel oli Hitleri pilt, siis sattusid juuresolijad seda seinal nähes ärevusse. Lehekülge süvenemisel pidid nad siiski aru saama, et see on seal nalja pärast. Ma olin seal loetlenud ka taimede nimesid. Minu ees istus keegi noore Ülo M. sarnane või tema ise, kes juhtis mu tähelepanu sellele, et vaasis on veel üks taim, mida ma polnud nimetanud. Seda ma polnud teinud arvatavasti sellepärast, et ei teadnud selle taime nime, aga tema teadis. Või ei märganud ma seda sellepärast, et see oli nii pisike. Sõitsin koos Klausiga mootorrattaga Kuradi silla alt läbi Lossi tänavale. Juhtisin mootorratast esimest korda ja mul ei olnud lube. Vastu tuli kari politseinikke. Õnneks nad ei peatanud meid lubade küsimiseks. Peatusin siiski ise, et lasta eesistmele Klaus, kellel olid load olemas, sest kartsin, et muidu teen politseinike nähes mõne sõiduvea. Mul jäi sadulast maha ronides jalg kinni, nii et politseinikud oleks võinud sellest aru saada, et ma ei ole õige sõitja.

Vennad äratati juba üles, aga mina võisin veel magada, sest pidin kooli minema alles teiseks tunniks. Tõusin siiski ka üles. Täna olid lihavõtted ja tuli kaasa võtta mune ja vahendeid nende värvimiseks. Mõtlesin võtta suure vildikakarbi. Nuusutasin selles olevate vildikate otsi, et näha, kas need on veel värsked. Kaalusin ka oma vildikate kaasavõtmist, kuigi need olid vist juba liiga kuivanud. Kaalusin ka värvipliiatsite võtmist, kuigi neid pidasin liiga tuhmiks.

Olime vanaema pool, kus oli ka üks väike sugulane. Nägin, et tal on käekell, mis tundus olevat samasugune, nagu minul vanasti. Kui ta selle puhveti servale jättis, tahtsin seda enda kätte võtta, et seda lähemalt vaadata. Küsisin talt siiski enne luba. Ta ei lubanud. Ütlesin, et tema minu kella ka võtta ei või, millega tahtsin saavutada seda, et ta siiski oma kella võtta lubaks. Ta hakkas karjuma, et ta võib küll minu kella võtta. Seletasin talle, et kui mina tema kella ei või võtta, sel juhul ei või tema minu kella ka võtta. Ta vastas, et minul on odav kell, aga temal kellassepa kell. Ta tundis mõningaid hieroglüüfe, sellepärast öeldi tema kohta, et teda võiks Jaapani sõjaväkke saata. Seal oli veel välisriikide valitsejate väikseid lapsi, kes tülitsesid. Ütlesin neile, et nad elaksid omal maal. Seal oli Jürgen, kes oli mulle kunagi kinkinud 400 Soome marka. Ma ei teadnud, kas ta kinkis nii suure summa kõigile tuttavatele või ainult mulle. Nüüd kinkis ta mulle mingeid sedeleid, millega oli kaasas PIN-kood. Tõnu küsis, mis asi on PIN-kood. Seletasin talle, et see on see, mis tuleb koos pangakaardiga pangaautomaati sisestada. Ma ei saanud veel hästi aru, mis sedelid mulle kingitud olid. Siis selgus, et neid tehakse Ameerikas Jaapanisse minejatele, kes saavad nende abil kindlast kohast osta valgete inimeste toitu. See oli loogiline, sest kui sinna oleksid hakanud minema ka kõik jaapanlased, ei oleks valged inimesed sinna mahtunud, aga jaapani toite kõik neist ei kannata.

Sõpruse silla asemele taheti ehitada uut. Konkursi võitis mees, kelle puhul tekkis huvide konflikt, sest ta ehitas ka Ihaste poolsel silmapiiril olevaid maju. Kolmandat ehitusluba ta siiski ei saanud. Silla ehitajana pidi tema huviks olema, et neid maju ei ehitataks, et sillalt oleks ilus vaade, aga majade ehitajana pidi ta need majad valmis saama. Uus sild tahetigi ehitada praegusest kõrgem. See mees sõitis autoga sillalt edasi, aga tee oli kõver ja tal polnud kuskil peatuda. Ta keeras sillalt Kaunase puiestee peateele.