Tiigrid. MM.

Nägin unes, kuidas inimene tuli läbi järve. Kaldal võtsid teda vastu tiigrid ja teised kiskjad. Inimene ütles neile, et nad käituksid korralikult. Loomad teatasid, et neil oli koosolek ja nad otsustasid, et kui ta süia kõlbab ja veel üks tingimus täidetud on, söövad nad ta ära. Nad rääkisid äreva häälega ja ei kavatsenud tegelikult otsust täide viia. Viisin isale toidukraami, mille olin saanud talle viimiseks ühelt mehelt. See mees oli selle andnud sellepärast, et ta oli isale soovitanud, et ta võiks teha oma olemasoleva luuletusega sarnase luuletuse, kus oleks öeldud, et venelased ei ole eestlaste sõbrad. Olin seda isale meelde tuletanud ja siis sellele mehele öelnud, et sain aru, nagu oleks isa nõus sellise luuletuse tegema. Selle peale oligi mees toidukraami andnud. Nüüd tuli ta ja ütles isale, et tal on üks lubadus täitmata. Isa ei mäletanud mingit lubadust ja polnudki seda arvatavasti nii mõelnud.

Olin matemaatikatunnis. Õpetaja valmistas klassi lõpueksamiks ette. Ma ei töötanud kaasa. Hakkasin asju alles tunni lõpu poole kotist välja võtma. Nüüd teatas õpetaja mulle, et mul puuduvad elementaarsed oskused ja ma langen järjest madalamasse klassi. Rääkisin talle, et siin tunnis, kus harjutati ruutvõrrandi lahendamist, ei tegeletud millegagi, mida ma juba enne üheksanda klassi lõpetamist poleks osanud. (Varasemates tundides oli küll raskemaid asju ka olnud.) Õpetaja ütles, et ta kirjutas tahvlile koduse ülesande ja nüüd ma ei saa seda teha. Selles oli tal õigus, sest tund sai läbi ja ma ei jõudnud seda enam vihikusse kirjutada. Läksin veel õpetaja laua juurde ja ütlesin talle, et ta võiks meile vahel midagi uut ka õpetada. Klassist väljas rääkisin, et mind ei huvita, kui palju on x. Ütlesin, et võin arvutusvea teha, aga mul ei ole vaja drillimist. Fuajees viskasin vastu seina tammetõru ja jooksin seda üles korjama. See veeres põrkest noorema klassi tüdrukute juurde, kellest üks andis selle mulle kätte. Mõtlesin, et mis siis saab, kui mõni õpetaja nägi, et ma paar jooksusammu tegin. Ütlesin Kristerile, et ma ei pea üldse sinna lõpueksamile minema, sest teist lõputunnistust mulle olemasolevale lisaks nagunii ei anta. Krister itsitas. Ütlesin, et eksamile minnes esitan veel haridust tõendava dokumendi - magistridiplomi.

Istusin toas Hennuga vastakuti ja viskasime üksteisele palli. Vennad meenutasid, et varem ma õpetasin neid rohkem. Ütlesin, et ma mäletan, õpetasin neile tähti ja rääkimist. Varem olin ma särgihõlmasid pea peale kokku sidunud. Ütlesin, et seda oleks võinud veel ülikonnaga ka teha. Vaatasime üleval riiulil olevat fotot, millel kogu pere vaatab üles, ainult mind ei ole pildil. Ütlesin nalja pärast, et kõik vaatavad seal, et ei tea, kus mina olen. Täna oli minu sünnipäev. Küsisin, et kui vanaks ma sain sel sünnipäeval, kui mõtlesin, et olen palju vanemaks saanud, kas kuueaastaseks? See võis kuueaastaastaseks saamine olla, sest siis jäi aasta kooliminekuni. Ja see varasem sünnipäev, mida ma siis mäletasin, oli kolmeaastaseks saamine. Nüüd mulle enam ei tundu, et olen palju vanemaks saanud, sest aeg on tühjem. Varem olid väga ilusad hetked, aga nüüd ebameeldivamad. Mulle pidi keegi külla tulema, kelle kohta öeldi, et ta on puu. Paistis, nagu mõeldaks Valve Kirsipuud. See mõte tegi mulle nalja.

Kuulutati välja üritus, kus Kelam pidi rääkima Eesti iseseisvusest ja Euroopa Liitu kuulumisest. Tema teesid olid, et ajaloos saab asju mitut moodi teha ja alati saab neid uut moodi teha. Kõige tähtsam olevat hästi elada. Mäletasin, et Kelam on varem öelnud, et ei pea Euroopa Liidu liikmepiletit väärtuseks omaette. Kuulsin, kuidas isa rääkis telefoni, et Kelam saab tegelikult aru, et Euroopa Liitu kuulumine on kahjulik, aga kui sinna astuti, siis hakkab sellele õigustusi otsima. Isa ütles, et muud pole teha kui sealt välja astuda.

Olin Vanemuises. Läksin lava taha. Tahtsin sealt jälle välja tulla, aga ei saanud, sest mul istuti teel ees. Tahtsin minna siis seina äärest ja selleks ühe asja eest ära võtta, aga mulle öeldi, et ma seda ei teeks, muidu kukub eesriie alla. Nii ma ei saanudki lava tagant välja. Mõtlesin, et saalist vaadatakse laval esinejaid, aga lavalt vaadatakse saali. Varsti istusin saalis. Mõtlesin, et Vanemuises võiksid toimuda male maailmameistrivüõistlused, kus kõige tugevam mängija annab konkurentidele simultaani. Kõige tugevam mängija võiksin olla mina. Maailmameistrivõistlused võiksid toimuda viie osavõtjaga neljaringiliselt. Neljanda ringi võiks juhtija mängida simultaanina kõigi teiste osavõtjate vastu korraga. Tal oleks vaja maailmameistriks saamiseks veel 0,5 või 1 punkti. Esimese vastase võidaks ta 19 käiguga, alustades mängu käiguga h4, et rünnata kuningatiiba. Või alistuks vastane juba 16. käigul 19. käigul paratamatult saabuva mati tõttu. Ülejäänud laudadel võiks olla ühel parem, ühel halvem ja ühel võrdne seis. Kuna maailmameistritiitel oleks käes, pakuks selle võitja kohe kõigile mängima jäänutele viiki. Kaks vastast nõustuksid, aga see, kellel on parem seis, mitte. Selle laual lööks maailmameister selle peale alistumise märgiks nupud segamini, et võistlus lõpetada. Ühel laual mäng veel käis, aga läksin saalist juba välja. Seal seisis Kaimur, kes küsis mult, kellel parem seis on. Ütlesin, et ma ei vaadanud. Seal kõndis ringi üks kurva näoga mees, keda ma varem näinud ei olnud. Dennis halvustas teda ja ütles, et see mees mängib malet ja hüppab kõrgust.