Uneluule. Vabadussõjalased. Imelik haigus.

Nägin unes, et vaatasime Põhjasõja kaarti. Rootsi oli asunud Venemaad vallutama, tema väed olid kaugele jõudnud, aga siis oli ta taganema hakanud. Ütlesin, et taganemine oli tegelikult korrapärane, tõmbuti lihtsalt uuele jooonele. Keegi ütles, et Rootsi sõdureid nimetati raudpeadeks. Mina ütlesin, et Rootsi pidi arvestama ka sellega, et talle tungitakse teiselt poolt samuti kallale, näiteks Norrast. Norra rahvaarv on neli miljonit. Mõtlesin välja luuletuse:

Kord tahtsin oma narriga
koos veidi maailma narrida.
Siis öeldi: "Miljon korraga,"
ja löödi klaase Norraga.

Lugesin selle kaks korda ette. Ma ei teadnud, kas kirjutada see üles nii, et "miljon korraga" oleks jutumärkides või ilma nendeta.

Teises unenäos läksin raamatupoodi ja hakkasin otsima raamatuid vabadussõjalaste kohta. Küsisin ka müüjalt. Ta näitas mulle, et üks artikkel on ühes "Ajaloolise Ajakirja" numbris. Seda ma ei võtnud, sest see ajakiri oli mul olemas, kuigi artiklit ma ei mäletanud. Kolmanda raamatuna leidsin ühe veidi peale Teist maailmasõda välja antud kommunistliku, mille pealkiri oli "Vabariiklikud parteid". Sellest üks suur osa oli vabadussõjalaste kohta. Mäletasin ka, et on ilmunud üks ingliskeelne raamat, aga seda ma riiulist ei leidnud. Mul tekkis äkki põse sisse suur mull. Ütlesin müüjale, et mind tabas mingi haigushoog. Kutsusin poe telefoniga kiirabi. Vahepeal käisin kõndisin poest kaugemal. Ütlesin, et loodetavasti tuleb kiirabi ilma sireenita. Jõudsin poe juurde tagasi, kui kaks kiirabiautot tulid. Need olidki ilma sireenita. Mind hakati uurima poes sees. Küsiti, mis mu vererõhk varem on olnud. Ütlesin, et kui arst mõõtis, siis viimati oli 140. Küsiti, ega mul vähki ei ole. Ütlesin, et mulle ei ole öeldud, et oleks. Nad rääkisid omavahel midagi Armeenia haiguse võimalikkusest. Siis mõõtsid nad mul vererõhku. Mõõtmise ajaks pidin ma silmad kinni panema, et mõõtmine südant klopppima ei paneks. Mull oli läinud helistamise ajaga võrreldes väiksemaks, aga nüüd läks ta veel suuremaks kui oli varem olnud. Mulle vaadati suhu ja öeldi: "Selge." Suhu tehti süst, mille peale mull kadus. Kiirabitöötajad lahkusid, ilma et ma oleksin teada saanud, mis haigusega oli õieti tegemist.

Samas või järgmises unenäos vaatasime Paides televiisorit. Seal räägiti, kuidas iga lapsele öeldud halb sõna tekitab temas mingi haiguse. Püüdsin meenutada luuletust, mis ma olin selle kohta täna öösel unenäos välja mõelnud, aga see ei tulnud enam meelde. Kahetsesin, et ma seda kohe üles ei kirjutanud. Televiisoris räägiti, kuidas Miina Härma Gümnaasiumi laps elab teise koooli lapse arvel. Viimasel ajal oli see sageli esinev näide. Karjusin: "Lõpetage see Miina Härma Gümnaasium ja Miina Härma Gümnaasium! Nad ei ole selles kooolis käinud, nad ei tea sellest midagi!" Isa küsis mult, mida ma raamatupoes tegin. Rääkisin, et käisin vaatamas, ega seal ei ole mõnda raamatut vabadussõjalastest. Ükskord ma nägin seal ühte, aga kui ma läksin tagasi, et seda osta, oli see läbi müüdud. Pajurile mõtlesin rääkida, et tahaksin ise vabadussõjalaste kohta raamatut kirjutada ja tema võiks mulle öelda, mida nende juures uurida on vaja. Kui mul midagi uut lisada ei ole, siis ma ei kirjuta. Ta peaks mäletama, et kirjutasin talle nende kohta seminaritöö, mille eest ta pani küll nelja, aga mis oli väga põhjalik. Möödusin puukuurist. Oleksin läinud sisse ja hakanud sealseid raamatuid edasi uurima, aga ei saanud, sest Ago tegi seal parajasti ümberkorraldustöid. Õue peal nägin kahte kassi, kes olid salkus ja räpased. Üks kass oli väga suur. Kartsin, et nad võivad olla marutõbised. Tundus juba, et nad ei tee mulle midagi, aga kui hakkasin minema sauna poole, siis suur kass justkui tahtis mind rünnata. Väiksem kass oli mulle käe külge kleepunud. Püüdsin teda maha raputada. Ta lendas vastu kivitreppi ja jäi kägarasse lamama. Küsisin Siirilt, kas ta on nüüd surnud. Siiri vastas, et jah. Rääkisin, et tegelikult tahtsin ma teda muru peale visata, aga nii võib kogemata mõne inimese ka surnuks tõugata. Siis hakkas kass siiski liigutama. Ta oli veel elus, aga tal võis selgroog murtud olla. Äkki pistis ta jooksu ja läks läbi aiavõre. Ütlesin, et tegelikult on seda varemgi juhtunud, et arvatakse, et kass on surnud, aga siis selgub, et tal pole midagi viga. Tahtsin rääkida, kuidas Tartu vanaema ükskord kassi kogemata viiendalt korruselt alla tõukas ja see terveks jäi. Siis mõtlesin, et tegelikult ei ole neist näha, ega neil mõni luu siiski katki ei ole.