Tekst ja mõte

Kõigepealt lugesin ajalooteadusliku teksti. Selle igas lauses oli iseseisev mõte, mistõttu lugesin väga aeglaselt, et ükski mõte kaotsi ei läheks. Pooleteise tunniga läbisin ainult paar lehekülge.

Edasi hakkasin lugema ilukirjanduslikku raamatut. Kuna teadsin varasemate kogemuste põhjal, et ilukirjanduses igas lauses mõtet ei ole, vaid see moodustub alles nende liitmisel, siis otsustasin seda lugeda kiiresti, terve raamat korraga.

Selgus, et raamatu peategelased mõtlesid siiski huvitavaid mõtteid. Aga igal leheküljel nad seda ei teinud. Rohkem oli tegevuste ja vaatepiltide loetlemist. Mõni neist oli üllatav, seda enam, et autor oli võõramaalane. Aga palju oli ebaoriginaalset. Kui nende asjade loetlemisel tegelaste peas midagi toimus, siis oli see seotud vaid sellega, et jõuda otsusele, mis liigutus teha, või anda hinnang, kas objekt on ilus või inetu.

Paar kohta oli, kus oli öeldud, et tegelane vajus mõttesse või oli mõtlik, aga seal ei olnud öeldud, mis oli tema mõtete sisu. Paljudes kohtades oli öeldud, et tegelased naersid. Aga need asjad, mille üle nad naersid, ei ajanud mind naerma, või oli üldse jäetud ütlemata, mille üle nad naersid.

Huvitavamad olid kohad, kus tegelased nägid und või rääkisid oma unenägudest. Kui autor oleks kirjutanud terve raamatu unenägudest, oleks ta saanud parema raamatu. Aga seda poleks kommunistid arvatavasti trükki lubanud. Kuigi kommunismiajal ilmus Eestis ka üks raamat ainult ühe perekonna unenägudest. Lasteraamatu puhul oli see vast kergem. Täna loetud raamatus lasti vahepeal lugejat mõistatada, kas tegelase unenägu läheb täide või mitte, aga tollele ajale iseloomulikult see muidugi ei läinud.

Raamat koosnes kahest loost. Huvitavamad olid esimese loo algus ja teise loo lõpp, vahepeale jääv tundus väiksema väärtusega. Kunagi kuulsin, kuidas keegi õpetas, et noored autorid kipuvad panema kõiki mõtteid ühte raamatusse, aga mõtted tulevat oma erinevate raamatute vahel ära jagada. Selline põhimõtte tundub sobivat nendele, kes elavad kirjutamisest ja muud teha ei oska. Lugejale tunduvad paremini sobivat lahjendamata mõtted. Lugemismaterjal sellepärast otsa ei lõppeks, kui üks autor vähem raamatuid avaldaks, sest autoreid jääks ikkagi rohkem kui neid lugeda jõuaks.

Minu siin leheküljel olevate tekstidega võib olla vastupidiselt loetud raamatule, et unenägude puhul on mõtted detailsema kirjapaneku tõttu hõredamad ja korduvamad. Aga siin saab valida, kas lugeda üht või teist. Ise soovin siit vahel üle lugeda ainult unenägusid, vahel ainult päevaseid asju. Tegelikult on minu päevased asjad ka realistlikust kirjandusest unenäolisemad.