Salajased asjad

Nägin unes, et hakkasin oma sahtlist ühte paberipakki leht-lehelt läbi vaatama ja leidsin niimoodi üles viienda ja viimase kamba vihiku. Eelmised olin ka ühekaupa leidnud. Sellest olin arvanud, et hävitasin ta ära. Nüüd kahtlustasin, et kamba vihikud on tegelikult olnud Pille kui vaenlaste kamba liikme käes ja ta on käinud neid mulle ühekaupa tagasi sokutamas. Leitud vihik oli see, kus muu hulgas olid kõrvuti kõigi kamba liikmete joonistused. Ma ei mäletanud, kas Kerstini nime all oleva joonistuse tegin ma tegelikult ise või tegigi selle Kerstin. Andsin Tõnu kätte lugemiseks paki kõigist kamba paberitest - vihikutest ja ajalehtedest. Tõnu ei paistnud aru saavat, et need on salajased, mistõttu ütlesin talle, et neid ei tohi isale, emale, Pillele ega Toomale näidata. Pärast nägin ikkagi, et Tõnu oli jätnud need paberid lauanurgale, kust igaüks võis nad kätte saada.

Kõndisin kooli poole, möödudes ülikooli raamatukogust. Puhus üsna tugev tuul. Jäin seisma, sest mulle tuli mõte, et tee kõrval olev puu võib murduda. See hakkaski kõikuma ja murduski, ainult vastassuunas sellele, kus mina edasi kõndides alla oleks jäänud. Hakkasin tagasi minema. Läksin alla Kitsa tänava trepist. Vastu tuli Tulviste moodi mees. Kui olin tast juba möödunud, vaatasin veel tagasi, et kas see oli Tulviste. Tema selja taga kõndiv mees vaatas ka tagasi ja teretas mind. Rääkisin neile, kuidas minu mõtte ja seisma jäämise järel oli puu ära murdunud. Ma ei teadnud, kas mul olid üleloomulikud võimed, mis aitasid selle murdumist ette näha või olin ma ise murdumise esile kutsunud. Hakkasin uuesti kooli poole minema. Mõtlesin, et kui puu on juba murdunud, ei ole ta enam ohtlik, aga vahel võivad üksteise järel murduda ka kõik reas seisvad puud. Kooli väravast sisse minnes oli mul käes kaks leiba, mille olin kaasa võtnud klassi ürituse jaoks. Ma ei jõudnud neid enam neid käes hoida ja panin algul ühe ja selle üles võtmise järel ka teise tolmu sisse maha. Väljaku teises otsas olev Merje või Gerli võis seda näha ja öelda, et nüüd ei kõlba see enam süia. Mõned klassikaaslased tulid minu juurde. Nad küsisid, miks ma just leiba ostsin. Vastasin, et sellest saab söönuks. Üks poiss küsis mult Klausi ja Tõnu mobiilinumbreid. Ütlesin, et ma peast ei tea, aga ma võin koju helistada ja järgi küsida. Siis ütles see poiss, et tegelikult Anto number tal on. Küsisin, kas Anto töötab siis ka Krabis. Vastus oli, et Anto käis seal. Rääkija oli ise ka lühike nagu Anto. Mõtlesin, et kuidas sellised inimesed üksteist üles leiavad.

Olin kodus oma toas. Helisesid telefonid, aga vennad ütlesid, et vastu ei tohi võtta, sest helistatakse mingi kauba pakkumiseks. Torust, mida keegi vastu ei võtnudki, kostis noore naise hääl, mis küsis, miks Tõnu ja Henn kumbki kumbagi telefoni ei võta. Vennad teadsid vist helistajat ette sellest, et see helistas järjest kõigile Krabi töötajatele ja pakkus sama asja. Nii oli neid õigeaegselt hoiatatud. Klaus kordas rõhutades, et oli küsitud "telefoni ega mobiiltelefoni". Parandasin teda, et tegelikult küsiti "mobiiltelefoni ega lauatelefoni". Seega ei olnudki seda, mis Klausile nalja tegi. Klaus vaatas riiuli otsa, kus olid minu paberid ja aparaat, mis oskas kirjalikke tekste kuuldavaks teha. Pahandasin, et kirjutan küll sellise käekirjaga, et keegi aru ei saaks, aga siis saab need ikkagi selle aparaadi alla panna. Küsisin, et kui rääkida telefoniga, kas siis võib mõnda selle aparaadi öeldud lauset eksikombel pidada telefonist tulevaks lauseks. Vastati, et seda ei saa juhtuda. Ütlesin, et aga aparaadi lauseid toasolija lauseteks võib küll pidada. Pidin lause lõpetama juba ärkvel olles, sest vahepeal ärkasin. Ma kas ei ärganud päriselt või jäin kohe uuesti magama. Tõnu voodiks oli tünnikujuline võre, kus ta pidi kogu aeg käte jõul ronima. Mõtlesin, et mõnda jõuharjutust mulle sobib teha, aga vähemsobivad, mida kehalise kasvatuse tunnis tegema pidi, olid minu jaoks täiesti mõttetud ja tekitasid ainult halba enesetunnet. Kui mul oleks samasugune voodi nagu Tõnul, tunneksin ennast selle tagajärjel ka halvasti. Ütlesin Tõnule, et ta sealt välja tuleks, sest kägaras olemine on kahjulik. Isa näitas, kuidas sellise võre sees oleva ahvi saab koos võrega liikumatuks kokku tõmmata. Lamasin oma voodis ja mulle tundus, et ma olen vist saanud ühe ajaloo ajakirja toimetajaks. Olin pidanud sellele ajakirjale kõik artiklid ise kirjutama, sest ma polnud viitsinud kaastööde hankimisega tegeleda.

Mõtlesin kirjutada listi ee.euro, et Kulboki väljakuulutatud Eesti Kuningriik aegub kriminaalkoodeksi järgi kümne aasta pärast ja peale seda kuulub Eesti Euroopa Liitu seaduslikult. Siis mõtlesin, et kui ma listi kirjutan, siis võivad Euroopa Liidu pooldajad seda oma huvides ära kasutada, nii mõtlesin kirjutada otse Kulbokile endale. Tuletasin meelde tema e-maili aadressi. Läksin Kulboki järel Kaunase puiestee pruuni lasteaia paviljoni. Mõtlesin, et kui Kulbok oleks elanud varem, siis ta oleks kindlasti ühinenud mõne maailmaparandajate kommuuniga, aga nüüd ta teab ajaloolise kogemuse põhjal, et neist ei tule midagi välja.