Maraton

Nägin unes, et sõitsin suusamaratonil. Esimeses vahefinišis pidin mina teatama, mis nimega osaleja sinna esimesena jõudis. Tegin seda, aga kartsin, et võisin nimega eksida. Teises vahefinišis ja lõppfinišis olid ees juba hoopis uued sõitjad ja algne liider oli üsna kaugele neist taha jäänud. Seal ennam mina võitja nime ütlema ei pidanud, vaid see vaadati numbrimärgi järgi. Igal osalejal oli erinevat värvi numbrimärk, et nad omavahel segi ei läheks. Ustav ütles peale sõitu: "Sirje sõitis täna väga viletsalt." See ei olnud tõsi, sest Sirje on surnud. Olin rahul, et olin esimest korda pikal maratonil osaledes selle kerge vaevaga läbi sõitnud. Maad oli tegelikult lumepuuduse tõttu lühendatud. Nüüd selgus, et järgmisel päeval tuleb võistlust jätkata jooksuga ja joosta läbi 30 kilomeetrit. Kavatsesin ka peale seda olla nii värske, et minna veel jala koju. Hakkasin siiski kahtlema, kui kerge see oleks, sest koolis pani juba 1,5 kilomeetri jooks kõvasti hingeldama.

Viimistlesime ühte teksti. Tahtsin sinna sisse viia kellegi eluaastaid, aga siis loobusin sellest, sest nägin, et need on juba samal leheküljel teises kohas olemas. Vihalemm ütles mulle selle peale, et mul on uurija pilk. Järgmise peatükina paluti raamatust üles leida peatükk enesetõestamisest. Seal olnud noor naine ei saanud sellega hakkama. Mina sain aru, et tegelikult on tegemist sama peatükk, mis meil juba teise teema tõttu lahti on, sest seal oli kirjutatud, kuidas vanad kreeklased merele läksid. Isa palus mul öelda sellele naisele oma sünniaasta. Ütlesin ka sünnikuupäeva, et ta teaks täpselt, kui vana ma olen, ja kuna ma olin oma sünnikuupäeva üle uhke. Naine ütles vastu ka oma sünnikuupäeva, aga see ei olnud nii eriline kui minu oma.

Olin Paides sauna eesruumis. Panin tööle väikse arvuti ja hakkasin mängima arvutimängu. Arvuti ei näidanud pilti korralikult. Mängu taustapilt oli korras, aga esiplaanil liikuvad kujud udused. Klaus tuli ka sinna. Ta ei saanud aru, miks ma selle arvuti tööle panin. Varsti ta ütles mulle, et ma ei kirjutaks üldse. Sain vihaseks, panin talle rusika lõua alla ja küsisin, kas ta tahab öelda, et minu elul pole mõtet. Ta vastas, et ühegi inimese elul pole mõtet. Ajasin ta saunast välja. Kui ta püüdis tagasi tulla, siis ma takistasin ja ütlesin, et ta peab enne vabandama. Varsti olime siiski jälle koos arvuti taga ja hakkasime vaatama arvutimängu taolist ajaloo õppevahendit.