Mesilasesööja

Maleklubis öeldi mulle, et seal käib mängimas kokku 100 inimest. Mina polnud nendega mängimas käinud. See tähendas, et need, kes mind veel näinud ei olnud, olid kindlad, et nad on minust tugevamad. Teadsin, et nad nii mõtlevad, sest olin nooremana mõelnud ise sama moodi. Mäng hakkas nüüd pihta. Minu vastaseks oli Krister. Pidime leidma õiged valikvastused. Vahepeal arvasin, et tuleb välja kirjutada kogu vastus. Aga teised teadsid, et piisab vastusevarianti tähistavast tähest, seetõttu said nad minust varem valmis ja tulid minust seega ette. Ütlesin, et kaotasin sellepärast, et mängisin seda mängu esimest korda.

Käsikiri, millega ma olin töötanud, anti edasi tüdrukutele. Nad läksid sellega eemale ja hakkasid seda kooris tähthaaval ette lugema. See tegi neile nalja, aga nad ei liikunud niimoodi normaalse kiirusega edasi. Mina pidin kogu töö neist varem valmis saama. Vaatasin raamatut, kus olid loomapildid. Leidsin mingi raamatu vahelt välja pudenenud sedeli. Raamatu enda olin nähtavasti juba raamatukogule tagastanud. Nüüd oli karta, et sedeli puudumise tõttu pean kogu raamatu Saksa markades välja maksma. Et Saksamaal on raamatud kallid, siis oli karta, et küsitakse suuremat summat kui on minu varanduse suurus. Siis oleks pidanud hiljem natukehaaval juurde maksma hakkama, sedamööda, kuidas ma raha saan. Aga tuli välja, et see sedel on hoopis Sandri raamatu vahelt tulnud. Kõik sai korda.

Läksin ühe õpetaja tundi ja hakkasin edasi lugema vene kirjaniku raamatut, mis mul oli eelmine kord selle õpetaja tunnis käies pooleli jäänud. Õpetaja võis arvata, et ma loen väga aeglaselt, kui ma olen ikka veel samal leheküljel. Aga tegelikult polnud ma seda raamatut lihtsalt vahepeal lugenud. Üks poiss vastas ühte raamatut niimoodi, et keeras selle raamatu lehti ja loetles raamatu tegelasi. Ütlesin, et ta loeb ju raamatust maha. Ta vastas, et ta ei loe maha. Ütlesin, et silmanurgast ta ikkagi näeb. Siiski paistis, et ta on valmistunud, sest tema juttu ei tekkinud pause. Heledate juustega tüdruk ajas juttu tumedate juustega tüdrukuga. Iga kord kui tumedajuukseline midagi ütles, ma natuke naersin. Õpetaja sõi ära mesilase. Pärast seda oli heledate juustega tüdruk kadunud, sest mesilane oli olnud tema sümbol. Õpetaja ütles, et talle ei peaks etteheiteid tegema, et ta sööb seda, mida ta sööb.